“Nagu maast leitud!” tavatseme öelda kergelt kätte tulnud asjade kohta. Mõnikord võib üht-teist siiski ka sõna otseses mõttes maast leida.
Jõgeva Gümnaasiumi teise klassi poiss Hendrik leidis möödunud aastal Jõgeva kesklinnast 1100 krooni. Küllap ta juba välja mõelda oleks osanud, mida mõnusat endale selle raha eest lubada saab, aga raha enda tasku pistmisest õigemaks pidas ta siiski selle politseisse viimist, sest oma noorusele vaatamata ta teadis, kui tähtis on igas olukorras ausaks jääda.
Paraku ei jõudnud sõnum raha leidmisest inimeseni, kes selle kaotas, ning linnavalitsuses, kuhu politseiametnikud raha vastava korra kohaselt toimetasid, otsustati leitud summa kinkida klassile, kus Hendrik õpib. Pedagoogilisest seisukohast on see igati õige tegu: kingitud raha eest mõnusat jõulupidu pidades on Hendriku klassikaaslastel arvatavasti aega mõelda selle üle, kuidas ka ise igas situatsioonis ausaks ja väärikaks jääda.
Mõistagi on ka teistsuguseid võimalusi. Näiteks võivad lapsed sellest, et leitud raha omanik välja ei ilmunud, järeldada, et leitut ei tasugi politseisse viia. Mõnel lapsel võib juhtunu põhjal tekkida ka mulje, et iga aus tegu peab rahas tasutud saama. Aga loodetavasti siiski nii ei juhtu.
Ausus ei maksa ausalt öeldes midagi. Seepärast ei tohiks selle nappust tekkida ka majanduskriisi ajal.
2. detsember 2006
