Teisipäeva hommikust peale on Eestis õhutemperatuur miinustes ja sajab vihma. Ehk siis jäävihma. Nagu targemad inimesed teavad rääkida, juhtub see siis, kui meie kohal on soojem õhukiht, milles kõrgemalt langev lumi sulab ning maapinnale lähemal, külmas õhus uuesti jäätub.
Mujal vist ei morjendaks jää kedagi, aga kui kõnniteel jalad alt lähevad, siis küll. Ja paljud piruetid lõpevad EMO ukse taga nagunii.
Autos seevastu kukkumise tunnet ei teki ja libedus paistab roolis olles nii mõnelgi ununevat.
Teisipäeval rääkis raadio hommikust saati libedusest. Põlvast tööle sõitma hakanud kolleeg pääses aga napilt avariist, nähes küll vahetuid plekimõlkimisi. Tõenäoliselt need, kes libeduse käest ei pääsenud, ei kuulanud õiget raadiojaama või oleks pidanud veel tihemini ütlema, et tee on ikka päriselt libe.
Lõunapaiku Tartusse sõitu alustades, oli seetõttu parasjagu kõhe tunne. Piibe maantee oli juba üsna sõidetav, enamasti ainult märg, kuigi kohati ka libe. Väiksemad teed, mida ka tuli läbida, olid seevastu päris hullud.
Aga liiklus palju rahulikum ja ettevaatlikum ei tundunud. Kellel kiire, see kiirustas. Silma ja ette jäidki maanteel need, kes tõenäoliselt siiani suverehvidega sõidavad. Mõned neist tegid seda tõsiselt ettevaatlikult, liikudes kiirusega ligi 50 kilomeetrit tunnis. Jaa, ma tean, et suurim lubatud kiirus ei ole kohustuslik – aga kuidas temast nüüd ohutult mööda saada?
See, et meil on kohustuslik 1. detsembrist talverehvidega sõita, ei tähenda, et varem ei tohiks. Naastrehve ei tohi kasutada enne 15. oktoobrit. Nende kuupäevade vahele jääb ju poolteist kuud!
Avariistatistika näitas samuti, et meil on massiliselt inimesi, kes ei saa aru, mis kliimas nad elavad. Päriselt ka. Kui on novembri lõpp, siis tähendab see meil ju võimalikku talveilma. Kui ka räägime kliima soojenemisest, siis tähendab see pigem, et lumekatte püsimise aeg jääb lühemaks, mitte seda, et kehvad liiklustingimused talveajal tulemata jäävad.
Lausa vastupidi, nagu neil päevil taaskord kogeda saime. Palun arvestame siis sellega, kus me reaalselt elame. Enda ja teiste ohutuse nimel.
ANDRA KIRNA, ajakirjanik
