Koogi järvemuusikakontsertide sari sai möödunud reedel kauni jätku: mezzosopran Kadri Tegelmanni ja mehhiklasest löökpillimängija Juan Martinezi pakutud kava tõi kuulajateni nii kodumaiseid kui ka laia ilma kõlasid-rütme. Kuulajaid oli mõningate reklaamisegaduste tõttu küll vähevõitu, ent kes olid, nautisid kuuldut nagu kirssi koogil.
Soololaulu üksnes löökpillide saatel pole me harjunud just iga päev kuulama. Ega poolteist aastat tagasi Hollandis Haagi konservatooriumis tutvunud Kadri ja Juan, kellest nüüdseks väga-väga head sõbrad saanud, kohe koos esinema kiirustanudki. Kolm juulikuus Jõgevamaal (kaks esimest olid 6. juulil Palamuse ja Äksi kirikus) antud kontserti olidki nende esimesed, aga väga õnnestunud ühisetteasted. Usun, et huvitava kogemuse võrra rikkamaks said nii noored muusikud ise kui ka kuulajad.
Koogi kontserdil mõjusid Kadri ja Juani esituses eriti jõuliselt rahvalaulud: eesti rahvalaulud „Mu süda, ärka üles” ja „Ei saa mitte vaiki olla”, kaks inglise rahvalaulu ning kolm Enrique Granadose üles kirjutatud hispaania rahvalaulu. Kuigi Juani talent avanes omal moel ka Kadrit marimbal, djembe-nimelisel käsitrummil ja muudel pillidel saates, tuli see täies hiilguses avalikuks solistina esitatud palades. Mis olid üsna eriilmelised: alates serbia-saksa helilooja Zivkoviki hardast „Ballaadist Petrale” ja lõpetades Mustalt mandrilt pärit sarkastilise palaga „Koera nägu”, mille solvunud autor olevat pühendanud oma abielurikkujast naisele.
Laia ilma eri kultuuride „sulatuskatlast” on ju tegelikult pärit marimbagi, millel Juan Martinez enamiku soolopalasid esitas.
„Räägitakse, et marimba eelkäija tõid Lõuna-Ameerikasse Aafrikast pärit orjad. Indiaanlased täiustasid seda pilli ning ameeriklased ja jaapanlased arendasid seda edasi, andes talle tänapäevase kuju,” jutustas Juan järvekontserdi kuulajatele. Inglise keeles, sest eesti keeles oskab ta praegu vaid üksikuid sõnu. Kadri pani aga ingliskeelse teksti kenasti maakeelde ümber.
Pääses eksamiteta
Palamuselt pärit Kadri Tegelmann on nüüdseks Haagi konservatooriumis laulmist õppinud kaks aastat.
„Hästi läheb,” ütles ta, kui õpingute edenemise kohta küsisin. „Eksameid mul tänavuse õppeaasta lõpus teha ei tulnudki, sest möödunudaastased tegin piisavalt edukalt. End uuesti tõestada tuleb mul kolmanda kursuse lõpus. Õppimise kõrvalt olen saanud aga päris palju ja päris huvitavates projektides osaleda.”
Esinenud on Kadri nii õpingutelinnas Haagis kui ka Sloveenias ja Saksamaal. Saksamaal, täpsemalt Husumis esines Kadri koos pianist Triinu Boutahiriga sealse Lions-klubi korraldatud heategevuskontserdil. Nii Kadri kui ka Triinu vanemad on nimelt Palamuse Lions-klubi liikmed ning Husumi ja Palamuse Lions-klubid on omavahel tihedates suhetes. Tänavu novembris oodatakse Kadrit ja Triinut Husumisse tagasi, augusti alguses lähevad aga Kadri ja Juan koos Palamuse „lõviklubilastega” Soome, kus annavad kontserdi Ikaaliste-lähedases (Ikaaliste lionid on palamuslaste võõrustajaks) Luhalahti kirikus.
Juan Martinez on Haagis elanud juba neli aastat. Kadriga tutvudes oli ta veel magistriõppes, nüüd aga on vabakutseline muusik, tehes muuhulgas kaasa löökpillikvartetis Ear Massage. Ka tema ansamblikaaslased Jose Garcia, Diego Espinoza ja Lester Rodriguez on Hollandis elavad mehhiklased. Kes selle põneva ja eelkõige kaasaegset muusikat esitava muusikalise koosluse kohta rohkem lugeda-kuulda tahab, kiigaku kodulehele www.myspace.com/earmassage.
Kõik loosi
Huvi kaasaegse muusika vastu oligi see, mis Juani kodumaast nii kaugele muusikat õppima tõi.
„Hollandi muusikaelus valitseb avatud, eksperimenteeriv ja vabameelne vaim,” ütles Juan. „Seepärast läksin muusikat õppima just sinna. Eriti õnnelik olen selle üle, et saan Hollandis põnevate kaasaegse muusika loojatega vahetut koostööd teha. Nüüdseks on olemas juba kaheksa heliteost, mis on otse mulle kirjutatud. Joome näiteks heliloojaga koos kohvi, ma näitan talle erinevaid instrumente, mida löökpillimängijal on üldse võimalik kasutada ning sellises mõnusas õhkkonnas sünnibki uus muusikapala.”
Traditsiooniliste instrumentide kõrval on Juan ja tema sõbrad Ear Massage’ist musitseerinud ka näiteks põrandaplaatidel ja tühjadel viieliitristel õllepurkidel.
„Kõik läheb loosi, mida lüüa annab,” kommenteeris Kadri tabavalt.
Eestis on Juan teist korda. Talle meeldivad väga siinne loodus ja selle värvid: roheline ning eriti rapsipõldude kollane ja päikeseloojangute punane.
„Kui Juan järjekordselt kadunud on, siis on ta tavaliselt metsas pildistamas,” ütles Kadri.
„Ega mulle ainult siinne loodus ei meeldi, inimesed meeldivad ikka ka,” lisas Juan. „Erinevalt mehhiklastest avanevad eestlased aeglasemalt ega kipu igaüht kohe kallistama, aga see ei tähenda hoopiski, et neil tunded üldse puuduksid.”
Säärane see tänapäeva Eesti elu on: noored lähevad kaugetele maadele õppima, sõbrunevad seal veel kaugematelt maadelt pärit eakaaslastega ning nii võibki pisikeses Koogi külas järveäärsel vabaõhulaval kuulata pesuehtsat mehhiklast virtuoosselt löökpillidel soleerimas ning eesti neiu esitatud eesti rahvalaulu oma nägemust mööda saatmas. Jätkugu Koogi külaseltsingu eestvedajal ja teistel korraldajatel jaksu 2001. aastal alustatud järvemuusikakontsertide sarja hoogsalt jätkata!
RIINA MÄGI
