Kui avalikkusele esitatud järgmise aasta riigieelarve on üles ehitatud sotsiaalmaksu laekumise vähenemisele 3,2 protsendi võrra järgmisel aastal, siis haigekassal kästi eelarve teha 6,9-protsendilise langusega. See tähendab, et tervishoidu ootab ees kaks korda suurem kärbe kui muud valdkonda.
Suvest vähendas valitsus haigushüvitisi, mida nüüd saab alles haigestumise neljandast päevast ja vaid 70 protsendi ulatuses varasema 80 asemel.
Ent eesolevate kärbete tõttu väheneb üsna oluliselt ka haiglaravi kättesaadavus. Kõige enam – ligi 18 protsenti — kärbitakse statsionaarset haiglaraviraha nina-kurgu- kõrvahaigetele. Samuti silmahaigetele, mis puudutab jälle vanemaid patsiente. Kirurgias ja günekoloogias jääb pea 5000 ravijuhtu vähemaks. Väga palju on kokku hoitud haiguste ennetusrahade arvelt. Need on vaid mõned näited. Kui eriarstiabi on meil pikkade järjekordade tõttu halvasti kättesaadav ka täna, siis on selge, et see halveneb oluliselt ka seoses arstide ja õdede palkade vähendamisega, koondamisega ja välismaale lahkumisega, ravikvaliteedist rääkimata.
Meenutame, et koalitsiooni otsus tõstis jaanuarist ka ravimite ja abivahendite käibemaksu. Täna jääb kasutamata kuni 50 protsenti arsti poolt välja kirjutatud retsepte, sest neid ei jõuta välja osta. Juba enne käibemaksu tõusu oli patsiendi omaosalus retseptiravimitele 46 protsenti, Euroopas on see 7,8 protsenti. Samuti kaotati jaanuarist 300-kroonine hambahüvitis tööeas inimestele. Ent pea kõik Euroopa riigid kompenseerivad hambaravi vähemal või suuremal määral. Taanis kuni 60, Sloveenias kuni 90 protsenti ravi maksumusest, Itaalias on hambaravi tasuta, Poolas on tasuta põhiravi.
Valitsus ütleb, et sotsiaalmaks ei laeku ja raha pole. Kuid tervishoius on kogutud halbadeks aegadeks palju reserve. Aga isegi sel juhul, kui me haigekassa seaduses ette nähtud reserve – reservkapitali ja riskireservi —, mis on ellu kutsutud makromajanduslike muutuste ja ravikohustuste riskide leevendamiseks, ei kasutaks, saaksid halvad ajad mööda, kui võtaksime kasutusele haigekassa eelmiste aegade jaotamata kasumi. Just see 2,317 miljardit ongi ette nähtud jooksvate vajaduste tasandamiseks ja sellest piisaks lausa mitmeks aastaks. Ent valitsus hoiab sellel kiivalt käppa peal, et näidata, et meil on reserve. Ei mõju ka teadmine, et Eesti on tervishoiu rahastamiselt Euroopas viimasel kohal, samas kui poliitilise emapalga lagi kerkib 35 316 kroonini.
Kummaline, et seda kõike tehakse Euroopa ühe kõige halvemate tervisenäitajate ja varajase suremusega riigis – Eestis. Just kuu tagasi teatas Brüssel, et Eesti tervishoiu reiting langes 11. kohalt 18. kohale ainuüksi sellepärast, et ooteajad ravile on pikenema hakanud. Euro elu ja tervise hinnaga – kas me seda tahame?
MARIKA TUUS,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, Keskerakond
