Homme tähistame isadepäeva. Kahtlemata ja loodetavasti püüavad kõik põlvepikkuste ja teismeliste isad alanud nädalavahetuse oma järeltulijate seltsis veeta, ka siis, kui töö seda üldiselt iga päev või isegi iga nädal ei võimalda.
Neid, kes pere ülalpidamiseks, pangalaenude ja järelmaksude tasumiseks lahe taga või kaugemalgi raha peavad teenima, on iga aastaga järjest rohkem ja see on üks meie riigi probleemsemaid muhke, mille valu paraku pidevast osatamisest ei leevene. Aga nii me praegu elame, püüdes muuta suhtumist seal, kus olude muutmine võimatu.
Igal juhul püüavad kõik korralikud ja perest hoolivad issid täna-homme käepärast olla, et lapsed neile kaarte joonistada ja kooke küpsetada saaksid. Ja kui kojutulek just seekord võimatu, ollakse vähemalt telefonitsi ja arvuti abil kontaktis.
Need isad aga, kel pojad-tütred kaelakandjaiks kasvanud, on täna ise rohkem ootaja rollis. Kui suurtel lastel, kes ise juba lapsevanemad, isale külla sõita mahti pole, aitab taas päeva helgemaks muuta tänapäeva infotehnoloogia. Sest pole ju tähtis, kuidas meeles peetakse, vaid et seda tehakse.
On veel üks paik, kuhu homme paljudel isadepäeva tähistama tuleb minna – kalmistu. See käik on küll eelkõige küünlasüütajale endale hingetoeks, kuid oluline siiski.
