Ja neid on palju ning pimedal ajal ei jää nad paraku silma. Nagu läks sügiseks, nii nad tulid – helkurita ja valgustuseta jalakäijad, jalgratturid ja mopeedijuhid.
Kui julgete neid kõnetada, saate vastuseks heal juhul õlakehituse, aga halvemal juhul ropu sõimu. Sest te segate neid nende kulgemisel punktist A punkti B. Ja mis see teie asi on, et pole helkurit? Mis siis, et pole! Või õigemini on küll, kodus kohe mitu… Aga miks kaasas pole? Ammuks see vidin moodi läks? Pealekauba see segab, tilbendab igal pool, jääb igale poole kinni ja üleüldse… No ei kuulu see helkiv asjake meie maailma! Mis te topite! Minge oma teed, jätke meid rahule!
Kui kohtumisel taolise ükskõikse inimesega on ka seadusesilm juures, on jutt vaiksem või jääb üldse ära. Sest kui palju porised, võid trahvi saada!
Ah et autojuht ei näe! Miks ta sõidab siis siin!
Head inimesed, kraamige oma sahtlitest, kapiriiulitelt või kust iganes välja kõik helkivad tähekesed. Neid on vaja eelkõige teile endile! Kõik autojuhid ei saa lõpmatuseni vastutada täiesti ükskõiksete inimeste elude eest. Igaüks peab oma elust ikka ise ka hoolima.
10. oktoober 2013
