Pala ettevõtja Gunnar Mõru räägib oma ettevõtjateest ausalt ja avameelselt, tema jaoks pole tabuteemasid. Mees on veendunud, et muutustekeerises aitab loogiline mõtlemine ja mõnikord ka hea vaist õigesti orienteeruda.
Veel vähemalt neli-viis aastat plaanib Mõru Palal kümblustünne valmistada. Seni, kuni püsib nõudmine, tuleb ka toota.
Ettevõtja loodab kümblustünnide tootmist Palal suurendada pea kolmveerandi võrra. “Praegune tase on umbes neljandik minu ootustest ja lootustest. Suurendada saab eksporti, sest võimalused on ja tahtmine ka,” nendib ta, kinnitades, et eeltöö kaugemale ja suuremas ulatuses minekuks on tehtud. Riigi- ja kohanimed jätab ta esialgu nimetamata.
Linna ei tõmmanud miski
Gunnar Mõru lõpetas omaaegses põllumajanduse akadeemias, praeguses maaülikoolis 1985. aastal põllumajanduse elektrifitseerimise eriala. Linn noort meest ei köitnud. Palal on tema ema lapsepõlvekodu ja nii tuligi ta pärast kooli lõpetamist oma perega Palale vanaema juurde elama. Töökoha sai Gunnar Mõru Pala kolhoosi. Poolteist aastat energeetikuna töötanud mees sai kohe uue väljakutse. “Kolhoosides tekkisid uued suunad, tuli käivitada abitootmine. Nii sai minust aseesimees abitootmise alal,” räägib ta.
Ta rajas Palale sefiiritsehhi ja Kadrinasse kurkide konserveerimise tehase. Kui kolhoosikord otsa sai, jäi ka sefiiritsehh seisma. Mõne aja pärast ostis Mõru tsehhi ära ja hakkas ise magusat valmistama. Siis tuli nn Tupla-ajastu, välismaise maiusega kodumaine konkureerida ei suutnud. “Mul olid tugevad sidemed tolleaegse kompvekivabriku Kalev juhtkonnaga, tegime tootearenduses koostööd. Kalevi laod olid siis silmini täis. Mingil määral said nad magusat ka Venemaale viia, kuid samal ajal läksid piirid kinni, suhted untsu ja suhkur talongi peale.”
Gunnar Mõru sefiiritsehh töötas pool aastat. Ja edukalt. Selle ajaga suutis mees oma tootmist nii palju laiendada, et ostis ja seadistas täisautomaatse iirisetootmise liini. Selle suutis ta küll häälestada ja üles seada, kuid see oli ka kõik. Magusatsehh jäi seisma, hiljem õnnestus ettevõtjal nii sefiiri kui ka iirise valmistamise seadmed Lätimaale müüa. Mõnda aega töötas Mõru iiriseliin Nõos, kust kogu kompleks siiski Lätti edasi müüdi.
Konservitsehhist sai kalatööstus, mis osaühingu Profit Plus nime all praegugi töötab.
Loogiline tee puidu juurde
Vahepeal tegutses Gunnar Mõru Nõva majandusühistus. Tööd oli palju ja tulemust oli raske saavutada. “Kogu meie riigi poliitika oli selline, et taolist tootmisviisi ei soositud,” tõdeb Mõru, kes tuli Nõvalt ära ja hakkas oma käe peal tegutsema. “Katsetasin, proovisin teha igasuguseid asju. Oli paremaid aegu ja halvemaidki, oli õigeid otsuseid ja samuti valesid,” tunnistab ta nüüd.
Sajandivahetusel oli Mõrul kolm metsaveoautot. Neil oli rakendust, kuid ühel hetkel see äri enam ei toitnud. Ka oli olemas metsa väljaveotraktor — soisel ja pehmel pinnasel vilkalt liikuv Terri. Neid oli Eestis vähe. Traktoriga toimetas ta kaks ja pool aastat. Kui suvel raied lõpetati, lõppes ka metsavedu.
“Hävisin jälle. Kui metsavedu ära lõigati, kasutasin metsa üles töötades tekkinud sidemeid ja hakkasime kaske saagima ning kuivatama. See oli Kaubamaksi aeg. Asjaolude sunnil ning suurosanike valede otsuste tõttu hävisime. Kaubamaksi kõrval aga oli mul juba oma firma,” meenutab Mõru.
Kaubamaksi edasiarendus oligi Haberek ehk kaselaua väärtustamine – hööveldamine, kokkuliimimine ja liimpuitkilbi ning liimpuitkilbist toodete tegemine. “Kaubamaksi ajal alustasin, sinna tööle võetud uus juhataja oli aga kindel, et taolist tootmist pole neil vaja. Tegutsesin siis omaette.”
Haberek asub praegu endise Pala kolhoosi keskuse töökoja ruumides. Algselt oli firmas peale Gunnar Mõru veel kaks osanikku, kuid nemad on oma osaluse nüüdseks talle müünud. “Nad on oma ala peale läinud, soovimata jagada minu riske,” selgitab ta.
Haberek valmistas algul liimpuittooteid. “Enne ehitusbuumi olid väga rasked ajad. Proovisime Soome ja Rootsi turule minna. Sealsed ärimehed suhtusid eestlastesse kui banaanivabariigist pärit inimestesse, meid ei võetud tõsiselt ja jäeti tellitu eest maksmata, väga palju oli reklamatsioone. Eesti turg ei olnud ostujõuline, tooteid polnud nii palju vaja. Hakkasin uurima, mida teha,” kirjeldab Mõru.
Leidis ise parema lahenduse
Peagi jõudis mõtlemisvõimeline mees kümblustünnide valmistamiseni. Idee tekkis tema enda sõnul internetis udust pilti nähes.
Elektriinseneri haridusega mees hakkas tünnitegemisega katsetama. Kui tünn valmis sai, lasi ta seda terve talve läbi ikka vett täis ja veest tühjaks. Sündiski selline kümblustünn, mis ei pea üldse kogu aeg veega täidetud olema. Asjaolu, et tünn vahepeal tühjana ka võib seista, pikendab tunduvalt tema eluiga. Samas on see eelis ka konkurentide ees, keda juba ainuüksi Eestis on kahekümne ringis.
Esimene kümblustünn aga täitis väga pikka aega maantee ääres reklaamtulba ülesannet. Nüüd on see toodud varju alla, sest vajab pisut kõpitsemist. Hiljem pannakse ta müügisaalis muuseuminurka. “Seda ma ei müü,” kinnitab ettevõtja.
Neli aastat väljas seisnud kümblustünn ei näita mingisuguseid mädanemise ega kõdunemise märke.
Gunnar Mõrul oli juba kümme-viisteist tünni tehtud, kui ta nägi esimest teise firma tünni. “Siis sain aru, et see oli hoopis teise tehnoloogiaga tehtud. Üllatusin. Siiralt. Hea meel oli, et ma polnud ühtki teist tünni enne näinud. Hea, et tuli endal nuputada, sest nii tuli välja hoopis teise tehnoloogia ja tootmispõhimõttega valmistatud kümblustünn,” väljendab ta rahulolu.
Mees usub, et tema tünni eeliseks ongi, et see ka tühjana seista võib. “Vees arenevad igasugused bakterid ja hallitusseened. Kui tünn vahepeal veeta on ja kuivada saab, pikeneb kolmandiku võrra selle eluiga,” on mees veendunud.
Üksikud tünnid vajavad praavitamist
Haberekil on kümblustünnidega olnud vaid üksikuid tagasilööke, sest iial ei või ette teada, kuidas puit käitub. “Esimesed kaks aastat me ikkagi õppisime, viimasel aastal pole reklamatsioone olnud. 2007. aastal valmistati üle 250 tünni, probleeme on olnud ainult kahega,” räägib ettevõtja. Kokku on Mõru teinud 400 tünni ringis. Algul müüdi neid ainult tuttavatele ja tuttavate tuttavatele ning ka kohtadesse, kuhu peremees puuduste ilmnemisel kohe appi tõtata sai.
Tüüpilised ostjad on eramajade ja puhkemajade omanikud. Aarde villas on nii kümblustünn kui ka saun ja tualett Haberekis valmistatud.
Saunu on läinud ka Soome. Saunadele on palju alternatiive: kas majja keldrisse, korterisse või hoopis uus palkmaja õue peale. Tünnisauna valitakse võrdlemisi vähe. Kümblustünnil alternatiivi pole, mullivann tünni ikka ei asenda.
Talvel lumega on väga tore tünnis käia. Sõpradega kokku saades on tünnisaun märksa mõnusam kui ümber laua istumine. Kümblustünni peab ettevõtja ise lausa seltskondlikuks ürituseks. Kes tünni soetab, selle juurde ei taha külalistevool kohe üldse lõppeda. Mõrul on ka kodus tünn ja kui see majja toodi, köeti seda kaks-kolm korda nädalas. Ja külalisi käis järjest.
Parim jalgpallielamus
Kõige vahvam oli siis, kui tünn kodus üles sai. Sel ajal peeti jalgpalli MMi, Mõrud seadsid televiisori tünni äärde ja vaatasid jalgpalli ainult tünnist. Külaline Prantsusmaalt jälgis seda esialgu ükskõikselt ja pigem põlgusega, kuid ronis lõpuks ka tünni. Kui tuli Prantsusmaa ja Itaalia mäng ning prantslased võitsid, siis ütles ta, et see on tema parim jalgpalliemotsioon.
Noored käivad kümblustünnis muidugi tihedamini. “Meie inimesed tahavad puhata ja puhkuseharjumus on juba tekkinud. Majandussurutis ei võimalda ehk igale poole spaadesse sõita ega ka soojal maal käia. Kui teha ühekordne investeering kümblustünni, siis on endal koht, kus puhata.“
On võimalik sisustada nädalavahetusi, rutiinist välja tulla ning sõpradega kokku saada. Tünn pole nii kallis, et aktiivset puhkust hindav inimene seda endale lubada ei saaks.
“Olin juba mitmed tünnid ära teinud ja suhtusin ise ka sellesse kui edevuse rahuldamise võimalusse. Tegelikkus on midagi muud. Istusin sõbra juures tünnis ja esimese kolme minutiga muutus nii minu arusaamine kümblemisest kui maailmavaade kohe kardinaalselt. Tünnis on tõeliselt mõnus olla, kui talveõhtul tähed säravad ja kergelt lund tuleb. Olen oma õue peal tünnis istudes ka virmalisi näinud. See vaatepilt oli vapustav!” kirjeldab tünnimeister.
Tünn polegi luksuskaup
Tootmine on nii palju arenenud, et kümblustünn pole enam nii kallis. “Väiksem, neljale inimesele mõeldud tünn maksab pisut üle 10 000 krooni. Suurem, kaheksat inimest mahutav on kallim. Veel väiksem tünn on juba lihtsalt soe vann,” räägib ettevõtja.
Käibe poolest on tünnid Haberekis muust toodangust juba mööda läinud.
Gunnar Mõru sõidab palju mööda Eestit ringi. “Mul on head töötajad ja ma ei pea kupjana neil kõrval olema. Ma oskan kõiki neid operatsioone, mida siin tehakse. Oman ettekujutust, kui palju üks või teine töö aega võtab. Inimesed teavad seda,” ütleb firmajuht, kinnitades, et seda probleemi pole, et kellelgi laiskuse tõttu midagi tegemata jääks. Ka alkoholiprobleemi tema sõnul Haberekis pole.
“Ju siis on töökeskkond hea, et muresid ei pea alkoholi uputama. Me kõik võtame mõnikord napsu ja kui ikka üks öö on magamata jäänud, tuleb kaks ööd-päeva taastuda. Kui on raske olla, võib koju minna. Järgmisel päeval tuleb siis rohkem teha,” nendib Mõru.
Gunnar Mõru CV
*Lõpetas 1985 praeguse maaülikooli, siis põllumajanduse akadeemia elektrifitseerimise eriala
*Töötas Pala kolhoosis poolteist aastat energeetikuna, siis sai temast aseesimees abitootmise alal
*Käivitas Palal sefiiritsehhi ja Kadrinas kurkide konserveerimise tehase
*Tegutses Nõva majandusühistus
*Vedas metsa
*Hakkas Haberekis kaselauda väärtustama ja liimpuitkilpi tootma
*Habereki põhitoodanguks on viimastel aastatel kümblustünnid
iii
HELVE LAASIK
