Poliitiline vaidlus selle üle, kas Eesti vajab haldusreformi, kuidas see peaks läbi viidama ja millised peaksid olema tulemused, käib juba aastaid. Vooremaa vestlusringis räägivad omavalitsuste reformi vajalikkusest või mittevajalikkusest Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Toivo Tõnson, Pala vallavanem Jozsef Weinrauch ja riigikogu liige Aivar Kokk.
Mõne nädala eest avaldas regionaalminister omavalitsuste suutlikkust kajastava edetabeli. Kuidas seal Jõgevamaa omavalitsused silma jäid?
Kokk: Jõgevamaa omavalitsuste seis ei ole sugugi halb, võrreldes aastataguse ajaga on see paranenud. Ettepoole on tõusnud need vallad ja linnad, kus tehakse Euroopa struktuurfondide toel vee- ja kanalisatsiooniprojekte.
Paljudel tekkis küsimus, kuidas saab olla kõige parem omavalitsus see, kellel on laenukoormus üle aasta eelarve – 120 protsenti Viimsi vallal. Jõgevamaa omavalitsused on püüdnud hoida laenukoormust madalal, kuid selle tabeli tulemusel on paremini hinnatud just neid, kes elavad järgmiste põlvede kulul. See pani mõtlema nii mõnegi omavalitsusjuhi, et milliseid punkte tuleks tabeli koostamisel arvesse võtta ja milliseid mitte. See on nagu rikaste edetabeli puhul, et pole vaadatud, kui suur on inimese laenukoormus. Enamiku tabeli eesotsas olevate inimeste rikkuse omanikud on pangad. Eks ta kipub olema nii, et Viimsi ja mõne väikevalla võrdlus on nagu Kreeka ja Eesti võrdlemine: üks naudib elu, aga elab üle oma võimete, teine elab ka, kuid teeb seda oma võimete piires.
Iganenud meetodid
Tõnson: Arvan, et edetabeli arvutamisel on meetodid iganenud, sest tegelik elu on mõnevõrra teine. Põltsamaa linn, kus asjad on nagu paljudes teistes omavalitsustes, on tabelis 32. kohal ja meie, Põltsamaa vald, 133.
Tabeli üks sisend on investeeringute maht aastaeelarves ja sellega hüppab üks omavalitsus tabelis teistest kaugele ette. Teine asi on see, et naaberomavalitsused maksavad keskusele teenuste eest, näiteks õpilaskohtade, lasteaiakohtade eest, see kajastub keskustel tuluna.
Me teeme koostööd, kuid selle tulemus on, et riigi koostatavas edetabelis satuvad koostöö tegijad halba valgusse.
Weinrauch: Minu seisukoht on selline, et igas asjas ei saa teha edetabelit. See ei ole sport. Ei ole võimalik panna ühte tabelisse perifeerias asuvat Pala valda ja Viimsit, mis on tohutult kasvanud tänu sellele, et põllumaale on ehitatud karbid ja sinna asustatud tublid noored inimesed elama. Meil sellist võimalust pole.
Omavalitsuste ülesanded tuleks vähemaks võtta
Kokk: Eelmise sajandi alguses olid Eesti omavalitsused jagatud kuude eri rühma ja sõltuvalt elanike arvust olid neil ka erinevad kohustused. Praegu püüame me aga nõuda kõigilt omavalitsustelt väikese rahaga ühesuguste teenuste osutamist.
Kätte on jõudnud aeg otsustada, kas omavalitsuste liit või maavalitsus võtab teatud ülesanded omavalitsustelt üle. Pala vallal ei ole mõtet rääkida gümnaasiumiharidusest, kui ta seda teenust ei paku, nagu ka Põltsamaa ja Jõgeva vallal.
Kui rääkida koolidest, siis ega maa-algkoole saa omavahel kokku panna ja ka põhikoolid jäävad alles, kui neid suudetakse majandada. Aga Mustvee linna kahe gümnaasiumi peale saab heal juhul kokku ühe klassikomplekti ja linna eelarves ei ole enam raha kahe kooli ülalpidamiseks. Koolide liitmise otsust pole aga tehtud, sest volikogule on see väga keeruline.
Seesama asi on ka teistes haldusküsimustes. Oluline ei ole mitte piiride liigutamine ja omavalitsuste kunstlik liitmine, vaid see, et igal pool Eestis oleks võimalik inimväärselt elada ja omavalitsuste poolt pakutavat teenust saada.
Riigikogu kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm püüab seda teemat arendada ja leppida kokku, kuidas haldusreformiga edasi minna, sest samamoodi jätkata pole enam võimalik.
Teeme oma kätega oma inimestele halba
Kas praktikutena tunnete, et enam samamoodi edasi minna ei saa, midagi logiseb või lonkab, midagi tuleb muuta?
Weinrauch: Mina küll ei leia, et Pala valla elanikud tahaksid haldusreformi ette võtta. Me kipume rääkima haldusreformist, aga unustame ära oma inimesed. Kõige lihtsam on lõhkuda. Räägitakse suure suuga, et teeme reformi ära, aga kellele me seda teeme? Teeme omaenda kätega oma inimestele halba, viime riigi inimestest veel kaugemale. Mis saab meie vallast, kui panna see kokku Saare, Kasepää vallaga? Need on kõik suhteliselt stabiilsed, väikese sissetulekuga vallad, kuid kõigega on nad hakkama saanud.
Kõik inimesed, kes tulevad murega valda, kuulatakse ära ja nad tulevad uuesti, kui leiavad, et see neid aitas. Kui vallakeskus viiakse kaugemale, siis kuidas inimesed sinna saavad? Meil pole piisavalt head bussiühendust. Mina ei leia, et valdade liitmine midagi annab, pigem tuleb inimesi väikeses vallas kinni hoida, muidu jääb see päris tühjaks.
Tõnson: Jaotame vallad rühmadesse. Me peaksime lähenema omavalitsuste temaatikale täiesti uue nurga alt, tegema seda teenusepõhiselt. Meil peab olema selge, milliseid teenuseid pakuvad kohalikud omavalitsused ja milliseid riik, kuid samas peab olema võimalus ka kombineerida, et inimene saaks vajaliku teenuse kätte mõistliku kulutusega.
Seni on riigi teenused läinud inimesest üha kaugemale. Kui päästeteenistus jõuab kohale 35 minutiga, siis puitelamu põlemise puhul ei ole selle aja peale mõtet enam tukkegi kustutada. Kui inimene hakkab mõtlema, et kuidas ta metsatukas elades nii hakkama saab, siis ta võtabki oma asjad ja kolib sealt minema.
Seadusandlus tuleb ette võtta, jagada ülesanded rühmadesse: ühed, mida osutavad ainult omavalitsused, teised, mida osutavad omavalitsuste ühendused, kolmandad, mida saab edasi delegeerida jne.
Piirid peaksid rohkem lahti minema ning näiteks meie, kes me oleme Jõgeva maakonna ääre peal, peaksime rohkem koostööd tegema Viljandi- ja Järvamaaga. Põltsamaa gümnaasium peaks olema ka Kolga-Jaani, Imavere, Kõo lastele gümnaasium, aga arvestades ühistransporti ja muid nüansse, pole see praegu nii, sest me oleme eri maakondade omavalitsused.
Läheneda tuleks teenustepõhiselt
Kokk: Haldusreformiga tuleb alustada riigist. Kokku tuleb leppida ülesannetes ja tõmbekeskustes. Kui teame, et lõuna regiooni tõmbekeskus on Tartu linn, siis lepitakse kokku, et teenuseid, mida inimesel on vaja näiteks kord aastas, pakutaksegi Tartus, riigi majas, kus ametnikud on ühe katuse all.
Teine tasand on suuremad omavalitsused, mis suudavad enamiku teenustest ise pakkuda. Kolmandaks ülemaakondlikud teenused, näiteks gümnaasiumiharidus. Neljandaks tervishoid, päästeteenistus ja politsei, mis on juba kogu regiooni, mitut maakonda hõlmavad teenused.
Need vaidlused tuleb järgmisel aastal ära vaielda. Tuleb leppida kokku, et näiteks Pala vald pakub neid ja neid teenuseid, kuid ülejäänud teenused saab inimene kätte kas suuremast keskusest või tuuakse ametnik kord kuus inimesi vastu võtma. Kui me ülesannete osas kokkuleppele jõuame, ei tekita ka valla piir enam vaidlusi. Lõpuks on meil üks suur Eesti.
Weinrauch: Eesti riik on sedavõrd väike, et oleme väiksemad kui naabri üks oblast. Kas teeme ühe suure oblasti ja ongi kõik? Saadame igale poole kuberneri.
Et riigi halduses midagi muuta tuleb, sellest räägitakse tubli kümmekond aastat, aga mille taha see ikka ja jälle pidama jääb?
Weinrauch: Aga kes seda ütleb, et peab midagi tegema?
Kokk: Paljud otsused, mida vallavanemad tahaksid teha, jäävad tegemata, sest volikogu liikmed ei luba – nemad on valitud ja seisavad oma piirkonna inimeste eest. Peavadki seisma ning jätavad ühtlasi teatud otsused tegemata.
Mäletan 2004. aasta arutelu Jõgevamaa koolivõrgu tuleviku teemal. Tänaseks on selgunud, et toona eksiti ainult ühe kooliga, kuid muidu on kõik läinud selle uuringu kohaselt ja isegi natuke hullemini — laste arv on veel väiksem, kui siis prognoositi. Me ei suuda kohapeal nendes asjades kokku leppida. Pala ega ükski teine vald ei anna enda käest midagi vabatahtlikult ära. Iga omavalitsus tahab kõike enda kätte ja ise teha. Haridusele läheb enamus eelarvest, teine pool enda ülalpidamiseks ja natuke jääb teedele, kuid ülejäänuks on ääretult raske vahendeid leida.
Weinrauch: Riik võiks gümnaasiumid endale võtta ja teha, mida tahab. Ei ole mõtet veeretada seda teemat nagu kuuma kartulit. Kui ei saa kokku lepitud, võtku riik gümnaasiumid ja tehku see reform ära.
Tõnson: Jõgevamaa Omavalitsuste Liit on gümnaasiumihariduse teemat arutanud, aga meil pole jõudu ega võimu võtta ja otsustada. Tänane olukord ei ole enam õige, aga kui volikogud muutusi ei taha, ei ole midagi teha.
Kokk: Ühelt poolt tuleb leppida kokku funktsioonid ja teenused ning kui lähedal need peavad inimesele olema. Oluline on see, et inimene saab oma teenuse kätte igas Eestimaa punktis ja ta ei pea kolima Viimsisse, et paremini elada.
Kümnest kooliõpilasest üheksa ütleb täna, et tema siia külla elama ei jää. Suurlinna tuled ikka meelitavad, kuid riigi ülesanne on natuke peale maksta selle nimel, et inimesed elaksid kõikjal üle Eesti.
KÜSIS: ARVED BREIDAKS
