Ümbrus saab värve juurde. Ellen Niit kirjeldab toimuvat “Suures maalritöös” nii: “Võrade hallide toonide bukett kisub roheliseks. Alles võis leida pleekinud kulus peidetud paiselehe õierattaid, nüüd on need sirutunud kõrgete varte otsa, et ennast paremini esitleda.”
Taimestiku kevadisel “moedemonstratsioonil” on kõik tuntud tegijad uutes “kleitides”, tõsi, ega muutusi siin ei armastata, “lõiked” on enam-vähem samaks jäänud. Õite uudsus seisnebki pikas “äraolekus”, viimati nähti neid ju mullu samal kalendriajal.
Surnuaias jäin silmitsema ühte omapäi jäetud maa-ala, seal kasvasid üksteise kõrval tihedalt ja läbisegi kollased ülased, siniliiliad, tuhmilt roosakaslillade õitega lõokannused ja habraste õitega tähtheinad. Kirevust kui palju!
Ranna bussipeatusest olen palju kordi mööda sõitnud, aga nüüd avastasin mitmed silmapaistvad kollaste õitega lapikesed, pisut tulikate moodi, aga ilmselgelt nende jaoks on vara. Kanakoolmed! Ongi botaaniliselt sugulased, oma nime saanud sellest, et kanad võivad ära kooleda, kui maitsevad nende omapäraseid lehtede kaenlas tekkivaid sigipungi…
i
Mine tea, millega kana need segi ajab. Enne õitsemist võiksime isegi süüa nii kanakoolme muguljaid juuri kui lehti, saab C-vitamiini! Aga õitsemise ajal muutub kogu taim mürgiseks! Tuleb järgmisel kevadel katsetada?
Akna taga kuuseoksal on must-kärbsenäpp päevaplaani välja mõtlemas. Kägu on juba korduvalt kukkunud, maja taga lagendikul “kuulas maad” põder. Imestasin, kui kiire elutempo on mullu istutatud lehisel, ta on üleni täis tipitud ilusaid punaseid käbihakatisi!
i
EHA NÕMM
