Urmas Kruuse on poliitikas olnud 90ndate lõpust. Aastatel 2002–2007 täitis ta Elva linnapea rolli ning aastast 2007 kuni 2014 oli Tartu linnapea. Vestlusest temaga on palju õppida nii väiksemate linnade ja valdade juhtidel kui ka suure kaliibriga poliitikutel.
Kohtume Urmas Kruusega Tartu kesklinnas. On jaanuari viimane päev ning natuke üle ööpäeva on möödas pensionireformi hääletusest riigikogus. Siis ei tea meist veel kumbki kindlalt, kas president kuulutab palju vastukaja tekitanud seaduse välja või mitte.
Toetab maakonnalehtede jätkamist
Täpselt kohtumisele jõudev Kruuse toob esimese asjana välja maakonnalehtede tähtsuse. „On õnn, et teie leht Vooremaa alles on. Elvas oli Elva Postipoiss, mida linn toetas. Siis vahetus võim ning toetus võeti ära. Kui Elva linnapea olin, küsiti, miks me lehte toetame. Minu jaoks oli tegemist kultuurinähtusega. Lehetellimuste arv oli paari tuhande juures, aga kui lehte enam pole, saavad inimesed aru, et olukord on jama. Me ei sekkunud toimetuse töösse, kuid osalesime debattidel, ka kriitilistel, eri valdkondades. Nüüd on Elvas vaid infoleht, mille väljaandmine on veel kallim ning selle formaat ei rahulda. Tore, et Vooremaa on alles, kuid konkurentsis vastu pidada on kindlasti väga närvesööv,“ nendib Kruuse alustuseks.
Kuna õhus on veel pensionireformi vastuvõtmise järellaineid, ütleb Kruuse, et tegemist on olukorraga, justkui pakuks riik kiirlaenu. „Minu loogika ütleb, et kui kasutada on vähene raha, ja enamikul maksumaksjatel nii on, sest kogu süsteem on vähe toiminud, siis igal juhul on ühise fondi kaudu investeerides võimalik ka väikesed osakud suureks kasvatada. Tõin riigikogus näite, et kui külm võtab kevadel õunapuuõied ära, siis puud me maha ei lõika.
Oleks hea, kui see plaan jõuaks riigikohtuni välja ning seda analüüsitaks. Ma ise kaldun arvama, et riigikohus seda täies ulatuses tagasi ei lükka. Aga see tähendab, et minul kui kodanikul on valitsuse vastu usk kadunud. Püüan alati jääda kodaniku positsioonile. Öeldakse, et poliitik pole neutraalne, kuid olen üritanud neutraalselt pinnalt olukorda analüüsida, sealjuures pole oluline, kas mul on see fond või mitte. See ei tohi mõjutada minu otsust. Aeg-ajalt märkan, et inimesed, kes on võimu juures, teevad otsuseid läbi enda prisma. Nii ei tohi,“ ütleb Kruuse.
Saamaks teada, kuidas jõudis Elvast sirgunud poiss suurde poliitikasse pensionireformi muudatuste üle otsustama, tuleb alustada algusest. Sest muusikuhingega Kruuse pole alati unistanud pintsakust, lipsust ja pikkadest riigikogu koridoridest. Ka mitte kuivamaa meremehe elust, nagu ta ise teatud aega oma elust kutsub.
Muusika teeb paremaks inimeseks
„Olen sündinud Tartus, sest Elvas oli sündide vastuvõtt juba 1960. aastal lõppenud. Kasvasin Elvas, käisin Elva koolis, lõpetasin sealse gümnaasiumi ning vahepeal käisin ka Nõo koolis. Siis tuli aeg, kui hakkasin pärast kooli lõppu Tallinnas bändi tegema. Toona kestis kool kuus päeva ja laupäeval pidi viimastest tundidest ära küsima, et Tartusse proovi jõuda. Pühapäeva õhtul tulin Moskva rongiga tagasi, mille viimased vagunid peatusid piimakombinaadi juures. Perroon seal oli üsna madal ning ka eakad inimesed pidid rongi pealt suutma maha ronida. Sel ajal olid rokimeestel pikad juuksed ning kord ütles üks proua minu seljataga „Девушка, пожалуйста, помогите мне!“ Loomulikult ma aitasin, aga vastasin talle nii jämeda häälega, et ta isegi ära ehmatas,“ muigab Kruuse siiani.
Muusika iseloomustab ilmselt noort Urmast kõige paremini. „Õue peal korraldasime teatrietendusi, millega kogusime raha. Tol ajal toodi küll rohkem kommi ja küpsist. Käisime igal suvel kolhoosis tööl ja kogusime raha. Kooli ajal tegime klassivendadega kooli kooperatiivi. Panime rahad kokku ja hakkasime uusi plaate ostma. Ikka selleks, et saaks muusikat lindistada. Pärast müüsime plaadid maha, saime natuke rahagi tagasi,“ meenutab Kruuse.
Väikese ühisköögiga kahetoalises korteris koos vanematega elanud Urmas tegeles muusika salvestamisega aktiivselt. Isegi öösel. „Lindistasin muusikat makklindile, kõrvaklapid peas, sest magasime isaga ühes toas. Ema pidi hommikul vara 24-tunnisesse vahetusse minema, ning tahtis välja magada. Aga mina pidin muusika ära lindistama, sest hommikul Riiast tulev rong jõudis Elvasse poole kuue paiku ning plaadid pidid Tartusse tagasi jõudma.“
Nii kasvas ta muusikaga kokku. Ka tema üheksa aastat vanem vend Enn Kruuse oli muusikaga sina peal. „Tema hakkas basskitarri mängima ja tänu temale jõudsin ka rokkmuusika juurde. Kui kuueaastaselt esimest korda Led Zeppelini kuulsin, siis oli selge – see on minu jaoks number üks bänd. Mulle meeldib muusika, see teeb mind paremaks inimeseks,“ ütleb Kruuse, kelle ülesastumised on praeguseks kokku kuivanud. See ei tähenda, et pill päris põõsas oleks. „Kirjutan sahtlisse lugusid ja tean, et ühel hetkel ma tulen, lindistan ja esinen.“
Kuulumine ansamblisse Risk ning hiljem Urmas Kruuse bändi on viinud praeguse poliitiku lavalaudadele rohkem kui keegi oskaks ette kujutada. „80ndatel oli hullumeelne tegemine. See oli vägev, kui said Rock Summerile esinema. Ja kui meil ilmus esimene kassett, olin kui seitsmendas taevas. See sai võimalikuks tänu Tallinna Tööstuskaubastusele, kes andis meile raha, et nädal Linnahallis stuudioaega võtta. Selle rahata poleks me midagi teha saanud, sest rikkad me polnud, aga tahtsime muusikat teha. Harjutasin trumme ema diivanil, mille katki tagusin. Ema ei saanud enne teada, kui ükskord diivanikatteid kloppima hakkas. Muidu tegin seda alati mina, et ta ei märkaks. Trummipulkadega trampisin voodiääre katki. Tollal oli fanatism, tahe ja inspiratsioon,“ ütleb Kruuse.
1993. aastal otsustas Kruuse muusikaga lõpparve teha. Natuke rohkem kui 10 aastat hiljem tuli aga stepsel seina tagasi panna. „2005. aastal käisin Elvas ühel kultuuriüritusel, kus mängisid noortebändid. Avastasin ühe bändi, kellele pakkusin koos tegutsemist. Panime kokku pooleteise tunni pikkuse programmi. Soojendasime Elvas Terminaatorit ja Tanel Padarit, isegi Jõgevatreffil oleme esinenud. Tartusse tulles kuivas programm pooletunniseks ja kui ministriks sain, toimusid vaid üksikud ülesastumised. Olen mänginud ka Päikesekodu heategevuslikul üritusel ja Lehesaju muusikal.“
Tipptasemel sporti
pole teinud
Lapse- ja nooruspõlves tegi Kruuse üksjagu sporti, olgugi et tipptasemele pole ta iial pürginud. „Väga paljud minu sõbrad ja koolikaaslased tegid kooliajal tippsporti. See eeldab, et tehakse kõvasti trenni. Mina olen inimene, kes kooliajal põhimõtteliselt sporti ei teinud. Käisin paar nädalat laskesuusatamises, mis on Elva trumpala, natuke ka kergejõustikus. Aga me ei teadnud kunagi, mida tähendab igavus. Ühel aastal oli popp võrkpall, mängisime oma tänava lastega hommikust õhtuni. Siis mängisime jalgpalli, korvpalli, maahokit, ka väravpalli ja ragbit. Peale selle pidasime päris indiaanlaste sõda: meil olid svammist otsaga vibud, sidusime teineteist jõkke kinni ja luurasime. Mängisime ka suusakulli, see tähendas, et Illi kandis löödi iga nädal puu külge suusaotsi kinni. Elva komisjonikauplusest ostsime vene suuski, raha ei olnud, et kalleid suuski lõhkuda,“ meenutab Kruuse, kes tahtis kulli mängida isegi 27kraadise külmaga. Fanatism oli nõnda suur, et külma ei märganudki.
Teadlikult hakkas ta sporti tegema 10. klassis. „Meil oli üks etendus Aafrika teemal, kus kandsime niudeseelikuid. Üks klassiõde küsis mu käest, et kus, Urmas, muskel on. Vihastasin tookord sisemiselt enda peale ja hakkasin üle tee elava naabripoisiga koos sporti tegema. On olnud ka aegu, kus ma ei ole paar kuud aktiivne olnud, aga spordipisikust enam lahti ei saa.“
Sport on viinud Kruuse ka triatlonile ning ratta- ja jooksumaratonidele. „Olen jõudnud faasi, kus ma aktiivselt neil võistlustel ei käi. Kui teised on ühisüritusel, käin mina metsa all. Tartu linnapeana osalesin 60 kilomeetri pikkusel rattarallil. Pärast finišit sõin supi ära ja sõitsin rattaga Tartusse. Tol päeval sõitsin kokku 90 kilomeetrit. Aga ma ei sõida kunagi naabriga võidu, võistlen vaid iseendaga.“
Aastaid on Urmas elanud kuivamaa meremehe elu. Pärast kooli elas ta kümmekond aastat Tallinnas, kuhu jääb nii mängimine Riskis kui ka Urmas Kruuse bändis. „1988. aastal, kui esimesed lapsed sündisid, juhtus nii, et kolisime perega Elvasse tagasi, aga mina töötasin neli aastat veel Tallinnas. See tähendas, et nädala lõpus tulin Elvasse. Naine naerab siiani, et kui rongilt maha tulin, läksin kohe Elva restorani mängima, sest perele oli vaja sissetulekut. Siis tuli võtta kinni igast võimalusest teenida. 1993. aastani töötasin Tallinnas, seejärel tulin Elvasse,“ meenutab Kruuse.
Poliitikasse sattus lapsepõlvesõbra kutsel
Teadlikku poliitikuelu hakkas Kruuse elama 1999. aastast, mil temast sai Elva volikogu liige. „Volikokku läksin lapsepõlvesõbra kutsel. Enne olin kirjutanud varjunime all Elva kohalikku lehte ühiskonnakriitilisi artikleid. Ühel hetkel otsustasin, et ühtegi artiklit ega kommentaari ma enam pseudonüümi all ei kirjuta. Kõike, mis mulle meeldib või mitte, ütlen enda nimel. Seda olen siiani teinud,“ ütleb ta kindlalt.
Elu Tallinna ja Elva vahel käis Kruusede peres tihedalt. „Abikaasa Katrin on Elvas lapsi ja täiskasvanuid tantsima õpetanud juba 1990. aastast. Aastal 2002 pakuti võimalust ka Tallinnas. Aga sama aasta varakevadel otsustasime Elvas moodustada Reformierakonna piirkonna ja tahtsime minna sügisestele valimistele. Juhtus nii, et võitsime valimised ja minust sai Elva linnapea. Aastal 2007 ütlesin kuivamaa meremehe elule ei. Aga abikaasa Elvas tantsukooli mõtet maha ei matnud. Nii sõitis tema Tallinnast Elvasse nädala sees ja mina vastupidises suunas,“ meenutab Kruuse.
Südames on ta Elva ja Lõuna-Eesti usku. Eriti peab ta lugu väikelinna keskkonnast. „Ants Laaneotsaga kohtusime silmast silma esimest korda Arbi järve ääres. Praegu on nii, et Laaneots ja mõni teinegi ujub üle Arbi järve, mina olen natuke tagasihoidlikum, ujun kalda ääres ja teen järvele niimoodi tiiru. Öeldakse, et Tallinn on alati lähemal lõunaeestlastele kui Lõuna-Eesti tallinlastele,“ nendib Kruuse. Seega veedab ta kõik vabad hetked männilinnas, sõidab lastega rattaga, naudib suvel päikest ja Elva väikelinna melu.
Ka on loogiline, et läinud aasta riigikogu valimistel Tartu- ja Jõgevamaalt mandaadi saanud riigikogu liige satub tihti ka siiakanti. „Iga kuu paar korda satun Jõgevamaale. 90ndatest meenub seik, kui veel Elvas elasin, siis igal nädalalõpul sügisel ja talvel, kui järves enam ujuda ei saanud, leppisime sõpradega kokku, et üks või teine pere võtab lapsed peale ja minnakse Kuremaale ujuma. See oli traditsioon ning võimalus Jõgevamaaga tuttavaks saada. Rääkimata Palamusest, küüslaugufestivalist või laadast. Aga minu juured on ikka Tartumaaga seotud,“ ütleb ta.
Nii mõtleb ta, et Kuremaa ujula traditsiooni võiks ju elustada. „Tavaliselt spordin enne ära, kui inimestega kohtun, nüüd mõtlen, et kui rohkem Jõgevamaal liigun, siis võiks ju ujumispüksid kotti panna ja Kuremaalt läbi hüpata.“
Need üksikud mälestuskillud on Urmase Jõgevamaaga justkui kokku sidunud. Samas võib tema trumbiks pidada ka tugevat valimistulemust oma ringkonnas. „Mul on vedanud, et inimesed on mind usaldanud. See on minu jaoks kõige suurem tunnustus. Tihti küsitakse, mida ma inimestele luban. Mina katuseraha uksest sisse ei vii. Tahan inimeste eest seista. Viimasena arutasime maaelukomisjonis vallajuhtide muret, kus keskkonnainvesteeringute keskus tahtis veeprojektides tõsta omaosaluse määra 50 protsendini senise 30 asemel. Palusime keskkonnaministeeriumi esindajad enda juurde, sest teadsime, et nii mõnigi pere võib seetõttu puhtast joogiveest ilma jääda. Hea näide, kuidas opositsiooni ja koalitsiooni poliitikud koostööd teevad – omaosaluse maksimum jääb nüüd ilmselt 35 protsendile.“
Asju saab ajada teistmoodi
Elva ja Jõgeva puhul, mille rahvaarv on üldjoontes sama ning mis mõlemad asuvad võrdlemisi Tartule lähedal, on paslik uurida, mis on ühe või teise väikelinna tugevus. „Elva linnapeaks saades oli üks motivaator poliitikasse minna tõsiasi, et tundus, justkui saaks asju ajada teistmoodi. See tähendas otsida võimalusi, kuidas tuua Elvasse investeeringuid ja riigi toetusi ning olla ettevõtlusele hea partner.
Tol ajal peeti Tartu lähedust õnnetuseks. Aga tegelikult tingis see Elva võimalused. Võtsime eesmärgi olla hea elukeskkonnaga linn. Hakkasime renoveerima lasteaedu, arendasime kanalisatsiooni, et vesi jõuaks võimalikult paljudesse kodudesse. Tahtsime, et igapäevased vajadused oleksid lahendatud võimalikult hea kvaliteediga,“ ütleb endine linnapea. Inimeste toetus ei lasknud end kaua oodata, sest 2005. aastal võideti valimised juba nii, et volikogus oli Reformierakonna enamus.
„Me pole kunagi tahtnud üksi valitseda. Meie arvates on mõistlik teha seda partneriga koos, et tunnetada ühiskonda laiemalt. Meie nägime tugevusena keskkonda ja identiteeti. Sest igal paigal on oma identiteet. Vaadates kinnisvarahindu, tundub, et Jõgeval on need madalamad kui Elvas. Aga rasked ajad on vaja üle elada. Ka Elvas oli aeg, kus inimesed müüsid oma mugavustega korterid maha ja ostsid väiksemad. Jõgeva piirkonnas on olemas kultuurikontekst. Tähtis on, et teenused oleksid kättesaadavad ja valitsus peab tegelema sellega, et inimesed end hästi tunneks. Tallinnast vaadates ei saadud aru, miks on vaja Jõgeva, Tartu ja Tallinna vahel kiirelt liikuda. Aga kui inimesed saavad liikuda tööle ka kaugemale, ei hakata kohe mõtlema korteri müügile ja kolimisele. See on samm-sammult liikumine. Omavalitsustes, kus palju võimu vahetatakse ja kembeldakse, üldiselt hästi ei lähe. Iga piirkonna rikkus on inimesed. Neid tuleb hoida, olla lugupidav,“ rõhutab Kruuse.
Praegu iga omavalitsust kummitav hariduse reformimine on Kruuse hinnangul valulik, kuid see tuleb üle elada.
„Meie näide on Peedu kool Elvas, kui tekkisid liitklassid ja lapsi jäi järjest vähemaks. Inimesed olid aastaid hariduse eest võidelnud. Kuna Peedu on kaks kilomeetrit Elvast, siis ütlesime, et me ei pane kooli kinni, vaid teeme lasteaia. Tuleb otsida võimalusi. Ka ettevõtlusega on meil Elvas vedanud. Osa rahvast oli Enicsi laienemise vastu. Kui 2002. aastal tuldi jutuga, et luuakse 500 töökohta, siis oli selge, et seda projekti on vaja toetada. Vaja on inimestega suhelda ja otsida kompromisse – nüüd on seal ligi 700 töökohta,“ toob Kruuse näite. Ta rõhutab, et piirkonda päästab ka riigigümnaasium, mis on Jõgeval oluline. „Toona rääkisime, et õpilaste tung on Tartusse. Seda muret leevendavad tugevad riigigümnaasiumid keskustes. Ja niipalju, kui ma Jõgevamaa gümnaasiumis käinud olen, on õpilased kooliga rahul,“ kiidab Kruuse.
Noortega tuleb suhelda lugupidavalt
Just noortele pühendumine on märksõna, mida Kruuse väikeste valdade tugevate külgede puhul rõhutab. „Ühiskonda läbiv kooslus põlvkondade mõttes on kõige elujõulisem. Võtmesõna on see, et kõik põlvkonnad oleksid teineteise suhtes lugupidavad. Ja seda peab kohalik võim toetama. Noortega suhtlemine annab meeletu energia ja samamoodi mõtlevad kindlasti ka eakamad.“
Negatiivse suhtumisega võivad Kruuse sõnul jääda mitmed projektid valda tulemata. „Halb suhtumine levib edasi. Inimesed alahindavad sosinturundust. See tähendab, et keegi, kes kogukonnas saab aru, et seal elamine on jama, kannab seda edasi. See omakorda tähendab, et hoiak levib potentsiaalse ettevõtjani, kes tahaks piirkonda tulla. Kohtan ka täna võimu, mis eksisteerib vaid enda jaoks. Kes võtab tõsiselt inimest, kes käib ja räägib, kuidas kõik on halvasti?“
„Mäletan, kuidas triatloni ja Rally Estonia Tartusse tõime. Inimesed, kes neid asju veavad, säravad. Kõik on omavahel seotud. Toetasime linnavalitsuses neid üritusi seepärast, et hotellid oleksid täis, et meil toimuks midagi. Samamoodi oli Lehesaju muusikaüritusega. Kui Ljudmilla esimest korda minu juurde tuli ja mõtte lahti rääkis, olin kohe nõus. See rikastab meie kultuuri. Kes korra on festivalil käinud, neid laule kuulnud, näeb, et see läheb inimestele korda ja rikastab kohalikku kogukonda.“
Seda enam tekib küsimus, millega poliitik, eriti teenekas poliitik, oma tegevusega lõivu maksab. „Füüsiliselt ei saa oma perega nii palju koos olla, kui tahaks. Tartus oli mõnevõrra lihtsam: hommikul sai lastega lasteaeda jalutada ja õhtul tagasi. Kui teised läksid õhtul koju või olid laupäeval ja pühapäeval kodus, siis tihti oli minul vaja ära olla. Sest amet nõuab inimeste tänamist ja lugupidamist. Kui lapsed suuremaks said, hakkasin neid kaasa võtma. Mul on elus aga väga vedanud, sest ma ei ole kunagi pidanud tegema tööd, mis mulle ei meeldi. Ka suure raha eest võib teha tööd, mis ei meeldi, aga lühikest aega. See hakkab muserdama ja kui seda hetke ära ei taba, võib olla hilja.“
Pere on Urmasele kõige olulisem. Ja vähesed teavad, et lisaks enda lastele on Kruusede peres üles kasvanud kasulapsed. Toona vaid 29-aastane Urmas ja 24-aastane abikaasa Katrin pidid vastu võtma karmi otsuse. Sest abikaasa õde, kellel oli kaks last, suri ootamatult. Ning selle asemel, et mõelda laste tuleviku peale, mõtles mõni varandusele. Kruused otsustasid aga kaks poissi enda perre võtta.
„Kui tulen tagasi aastatesse 1984–1986, siis üks esimesi lugusid, mida salvestasin, kandis pealkirja „Hüljatud“. Ma ei tea, kust see tuli, aga tahtsin seda kirjutada. Mul on olnud suurepärane lapsepõlv. Ma olen pärit lihtsast perest, kus on olnud tuge ja mõistmist. Aga ma olen näinud peresid, kus kõik nii pole. Tahtsin, et paljudel oleks samasugune lapsepõlv nagu mul. Me ei elanud rikkalt, aga teineteist toetati ja saadi hakkama.
Mäletan, kuidas kartsime hetke, kui Elva linnavalitsusest tuli lastekaitsetöötaja vaatama, kas kodus on kasulaste võtmiseks kõik tingimused olemas. Minult on küsitud, kas ma teeks praegu teistmoodi. Mul polnud kohustust lapsi enda juurde võtta, sugulasi ja tuttavaid oli veel. Aga ma teeks kindlasti samamoodi, kuigi see polnud kerge. Me suhtleme poistega endiselt ja nad on leidnud oma tee. Me ei oota neilt tänu, vaid seda, et nad saaksid elus hakkama.“
Niimoodi Urmas Kruuse kui teenekas poliitik igapäevaelus toimetabki. Tasahilju, vaikselt, aeg-ajalt laule sahtlisse kirjutades ning unistades, et ühel hetkel vallutab ta lavalauad.
Lihtsat elu õpetab ta ka oma lastele. Ja ilmselt päris esimesele lapselapsele, kes üsna varsti ilmavalgust näeb.
KERTTU-KADI VANAMB
URMAS KRUUSE
Sündinud 14. juulil 1965 Elvas
Haridus:
1983 Elva keskkool
2004 Audentese ülikool, ärijuhtimise eriala
Töö:
1987–1993 Tallinna Tööstuskaubastus laooperaator
1985–1994 vabakutseline muusik
1994–1995 AS Siberry Rebase hulgilao laojuhataja
1997–1999 AS Siberry Rebase hulgilao müügijuht
1999–2002 Kesko Food AS, müügiesindaja-kliendihaldur
2002–2007 Elva linnapea
2007–2014 Tartu linnapea
2014–2015 tervise- ja tööminister
2015–2016 maaeluminister
Muusika:
1982 liitus ansambliga Risk. Samas ansamblis hakkas ta ka lugusid kirjutama ja laulma. Hiljem tegi omanimelise bändi, millega anti 1990. aastal välja album „Through Me“.
