Pühapäeval vuras teatribuss ühes siinkirjutajaga Tartust Tallinna, vaatama muusikali „Buratino“. Olgugi et tegemist on peamiselt lastele ja noortele suunatud muusikaliga, leiab ka täiskasvanu sealt endale üksjagu tarkusi, mis on vürtsitatud tänapäevaste naljadega püramiidskeemist, mittetulundusühingutest ja tšakrate avamisest. Lisaks paitavad kõrva suurepärase hääletämbriga lauljad ja silma kaunis koreograafia. Näitlejate õhulised ja ilusad, lausa nukulikud kostüümid võluvad kuni muusikali lõpuni.
Muusikal on lavalaudadel olnud alates maikuust, kuid endiselt oli Estonia saal rahvast täis, sest armastus Buratino tegelaskuju vastu ei kao ilmselt kunagi. Puuhalust voolitud krutskeid täis nukk, kelle suurimaks unistuseks on saada näitlejaks ja päris inimeseks, kõnetab nii last kui ka täiskasvanut, sest Buratino, Malvina ja Pierrot’ tegemistele on kerge kaasa elada ja oma lapsepõlve meenutada.
Tegelikult on süžee lihtne: klassikaline hea ja halva võitlus, mille põhielemendiks on kuldne võti, mis avab õnneliku elu ukse. Siinkohal jäetakse õnne olemus lahti seletamata, seda saab kas suurem või väiksem vaataja ise muusikali lõpuni mõistatada. Vaatajad on muusikali algusest lõpuni kaasatud, sest jõhkra ja julma Carabas Barabase nukuteatri etenduse põhipublikuks on just Estonia teatri publik.
Lõpuks jõuavad tegelased kuldvõtmekese kaudu teatrisse, kus publik juba ees ootamas. Väikese vaataja jaoks on selline kaasamine väga oluline ja paneb rohkem kaasa mõtlema ja rõõmustama. Tema jaoks on loosse sisse pikitud viisakat käitumist rõhutavad Malvina ja Artemon, kelle peamine dialoog koosnebki mõttest, et inimeseks olemine tähendab viisakat käitumist; selleks, et inimeseks saada, ei tohi valetada, varastada ning peab laua taga ilusti sööma ja alati tõtt rääkima.
Kui esimene vaatus oli kurb, kujutades Buratino kodunt lahkumist, sattumist Lollidemaale ja rahaahnete rebase ning kassi ohvriks langemist, siis muusikali teine vaatus on palju helgem. Kokku saavad esimeses vaatuses lahku läinud Pierrot ja Malvina, Buratino saab enda kätte kuldvõtmekese ja kõigest hoolimata võidab hea kurja ja isegi jõhker Carabas Barabas on nõus end parandama.
Lõpuks selgubki, et õnn peitub selles, mille peale süda kiiremini tuksuma hakkab. Õnn ei seisne mitte saadud kuldmüntides või kuues, vaid ümbritsevates inimestes ja unistuste töös. Ja ilmselt tulebki täiskasvanutele seda infoajastul kas või läbi lastemuusikali meelde tuletada.
KERTTU-KADI VANAMB
