Suurema osa oma elust Põltsamaal elanud ja klaveriõpetajana töötanud Juta Kossatkini tegevust hinnati tänavu väga kõrgelt: ta pälvis Põltsamaa linna aukodaniku tiitli. Vastsele aukodanikule oli tunnustus meeldiv üllatus ning ta loodab, et suudab selle tiitli kandjana oma kodulinna vääriliselt esindada.
Juta Kossatkin sündis teise maailmasõja ajal Valga linnas. Pere elas üsna tagasihoidlikult.
Juba kolmanda klassi tüdrukuna asus ta õppima Valga muusikakooli, mis tegutses keskkooliga samas majas. Õnneks polnud kooli kuigi pikk maa minna, 10-15minutiline jalutuskäik kodunt. Millest muusikahuvi tekkis, ei oska Juta öelda. Küll mäletab ta, et unistas lapsena lauljakarjäärist. Kui sugulased või tuttavad külla tulid, siis meeldis Jutal neile esineda. Klaverit alguses kodus ei olnud, kuid hiljem see siiski osteti.
Otse tema lapsepõlvekodust teisel pool aeda asus õmblusvabrik, mille territooriumile tehti talvisel ajal liuväli. Liuvälja rajamise algatajaks ja eestvedajaks oli ühe Juta klassiõe isa, kes oli hea organisaator ja aktiivne spordiinimene. Liuväljale jõudis Juta koos klassikaaslastega alles kaheksa paiku õhtul, kuid uisutamislusti jätkus neil kümne kuni poole üheteistkümneni. Väga vahva oli ka soome kelkudega mäest alla sõita. Koos hea sõbrannaga sõitsid nad vahel alla Pudrumäena tuntud künkast. Soome kelgu tegi Jutale üks tuttav onu, see oli natuke väiksem täiskasvanutele mõeldud kelgust.
Juba seitsmenda klassi õpilastel oli lubatud koos keskkooliklasside õpilastega koolipidudel käia. Ainult korralikke peoriideid polnud siis kusagilt võtta. Tuli leppida igapäevase koolikleidiga, millel valge krae ja kätised. Mõnikord tuli Jutal kooli üritustel ka etlejana üles astuda, aga klaverit tal tavakoolis mängida ei palutud. Küll käisid nad vahel muusikakooli noortega koos Valgale lähedastes paikades esinemas, näiteks Tõrvas.
Muusikahuvi viis noore neiu Tartusse
Kui Valgas üheksa klassi läbi sai, oli Juta sooviks minna õppima Tartusse Heino Elleri nimelisse muusikakooli. Sinna ta ka 1960. aastal vastu võeti. Kui Juta Tartus muusikakoolis õppis, tuli sinna õpetajaid tööle värbama tollane Põltsamaa muusikakooli direktor Voldemar Lemmik. Millegipärast otsustas Lemmik just Jutalt küsida, kas ta oleks huvitatud Põltsamaale tööle asumisest. Jutat miski Põltsamaaga ei sidunud, kuid tema vanavanaema oli seal sündinud. Küll oli ta aasta varem sügisel Põltsamaalt läbi sõitnud ning talle oli sealt meelde jäänud jõgi ning jõe ääres asunud ujumisbasseini hüppetorn. Nii Juta, kohver käes ja väiksem kott näpu otsas, 1964. aasta augustis Põltsamaale tööle tuligi.
Elamispinda oli sellel ajal äärmiselt keeruline leida ja alguses ööbis ta mõnda aega muusikakooli õpetajate toas. Seejärel leidis ta elamispinna linnas Tartu maantee ääres asuvas majas, kus praegu tegutseb metallipood. Lisaks Jutale asusid koos temaga sinna kööktuppa elama veel Hugo Leppnurme tütar ning üks akordioniõpetaja.
Üsna pea haarati ta klaverisaatjana kaasa Põltsamaa kultuurimaja tegevusse. Lisaks kutsuti teda esinema pulmadesse ja mitmesugustele muudele üritustele. Juta sõnul oli ta juba väga lühikese aja jooksul pärast Põltsamaale saabumist õpetajatöö kõrval selle linnakese kultuuri ja meelelahutuslikku ellu sukeldunud.
Õpetajatööd tuli sellel ajal kahes vahetuses teha, sest osa tollase Põltsamaa keskkooli õpilasi käis kahes vahetuses koolis. Muusikakoolil tuli siis tööd selliselt korraldada, et mõlemas vahetuses õppivad lapsed sealgi käia saaksid.
Osales vahvas matkaseltskonnas
Muusikaõpetaja töökoormus oli praegusega võrreldes suur. Õpetajatöö kõrval asus ta 1964. aastal jätkama õpinguid Põltsamaa kaugõppekeskkoolis, et lõpetada Valgas pooleli jäänud 10. ja 11. klass. Vähehaaval tõsteti ka õpetajate palka ja see pakkus varasemaga võrreldes paremaid võimalusi oma elu korraldada. Juba 1965. aasta suvel käis Juta koos Tartu muusikakooli aegsete kaaslastega Kirgiisias ja Usbekis Tian- Shani mäestikus matkamas. Matk sai alguse Alma-Atast, kuhu oli Eestist viis päeva rongisõitu. Kolme telgi matkaseltskonda kuulusid ka astroloogid, teiste seas Jaan Einasto ja Arved Sapar, samuti Tartu muusikakooli akordioniõpetaja Elle Käppa. Reisijuhiks oli Jaan Einasto isa, kellega olid kaasas ka tema abikaasa ja õde. Jutaga samalt kursuselt kuulus reisiseltskonda Alo Põldmäe.
Lisaks mägedes matkamisele, külastasid nad ka tollast Kirgiisia pealinna Frunzet. Matka lõpuosas jõudsid nad välja Džalal Abadi. Samuti külastasid nad selle reisi käigus Samarkandi, Buhhaarat, Kochkorit. Keegi kirgiislasest mees rääkis matkajatele, kuidas nad Eesti pärast mures on ja mõistavad, kui kehvasti siin elatakse. Küllap oli neile seal nende endi rahustamiseks räägitud, et kirgiisid peavad küllaltki värskeid Nõukogude Liidu koosseisu astunud Balti riike aitama.
Juba kaks aastat hiljem, 1967. aastal käis Juta umbes sama seltskonnaga Koola poolsaarel, mis oli talle samuti väga suur elamus.
Teed ristusid lõplikult Põltsamaal
Paar aastat pärast Juta Põltsamaale asumist suunati sinna tööle Aleksander Kossatkin, kellega ta tegelikult juba varasemast ajast tuttav oli. Nii nad Põltsamaal kokku said ja kokku jäidki. 1967. aastal registreerisid Juta ja Aleksander oma abielu. Samal aastal asus Juta muusikaõpetaja ameti kõrvalt Tartu ülikoolis ajalugu õppima. Kõrgkool jäi tookord küll lõpetamata, ent ta ei välista, et ta veel küpses eas need õpingud lõpetab. Kaugõppetudengi kuuest kooliaastast jõudis ta tookord neli ja pool aastat läbi teha. Juta sõnul tuli tal juba õpilasena vahel õpetajaid asendades tunde anda ning ta usub, et ehk oleks võinud ta lastele ajalugu õpetama hakata.
Muusikaõpetaja töö kõrvalt leidis ta aega tegelda nõukogudeaegse seltsimeheliku kohtu esimehena. Õpetajatöö sujus kenasti ja Juta sõnul on ta oma valitud erialaga väga rahul. Paljud tema endised klaveriõpilased on tal sageli külas käinud. Juta käe all on klaverimängu õppinud Rutt Ridbeck, kes lõpetas hiljem muusikaakadeemia ja töötab nüüd Harjumaal Jüri gümnaasiumis muusikaõpetajana. Temale omistati 2012. aastal aasta õpetaja tiitel.
Loodab Austraaliasse reisida
Juta eriline käsitöötegija ei ole ja seetõttu pensionärina sellele suuremat tähelepanu ei pööra. Praegu on ta oma südameasjaks võtnud äsjaleitud poolvennale Austraaliasse sugulaste fotosid ning Eestit tutvustavaid materjale saata. Ega reisihuvigi pole kuhugi kadunud ja ta ei välista võimalust, et veel kuhugi reisima läheb.
Oma kolleegi Õie Aruojaga on ta käinud kolmenädalasel reisil Armeenias. Juba 1987. aastal sai ta Kuubat külastada. Samuti on ta käinud Ungaris, Poolas, Horvaatias ja Egiptuses. Kuulsate püramiidide riigis sai Juta ära käia vahetult enne seda, kui seal suured rahutused algasid ja Egiptuse kauaaugne president Hosni Mubarak võimult kukutati. Ka Saksamaad on Jutal olnud võimik külastada, sest Hamburgis elab üks tema muusikakooli aegne sõbranna. Nüüd on Juta suureks unistuseks oma Sidney’s elavale poolvennale külla minna.
Tahab väärikalt kodulinna esindada
Praegu meeldib Jutale fotograafiaga tegeleda. Kunagi oli tal fotoaparaat Zenit, millel ühel reisil olles mitmel korral film täis sai. Siis avastas Juta, kui mugav on neil, kes digiaparaati kasutavad, ja ta ostis selle ka endale.
Praegu tantsib ta Põltsamaa kultuurikeskuses tegutsevas memmederühmas. Kunagi oli ta ka selle tantsurühma klaverisaatjaks, aga tänapäeval kasutatakse selleks teatavasti moodsaid tehnilisi vahendeid.
Jõulude ajal on Jutal ja Aleksandril tavaks Tallinna laste juurde sõita. Nüüd tunnevad nad rõõmu sellest, kui saavad vahel harva ka lastelastega kokku, sest nemad on juba sellises eas, kus vanavanemate juurde kuigi tihti ei satu, ehkki kunagi on kõik neli tüdrukut nende juures olnud, nii et oli probleeme korterisse mahtumisega.
Juta tunnistas, et rõõmustab eriti selle üle, et paljud tema endised õpilased teda kõrge tunnustuse saamise puhul õnnitlesid. Alles hiljaaegu pälvis ta Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi preemia pikaajalise töö eest Põltsamaa muusikakoolis.
Juta Kossatkini elukäik
*Sündis Valga linnas 1943. aastal
*Esimesest abielust oli isal Jutast kaheksa aastat vanem poeg, kelle naine möödunud aasta detsembris Austraaliast leidis
*Isa töötas vedurijuhina, ema oli kodune
*Koolitee algas 1951. aastal Valga esimeses keskkoolis
*Pärast 9. klassi lõpetamist asus 1960. aastal õppima Tartusse Heino Elleri nimelisse muusikakooli
*1964. aasta augustis tuli tööle Põltsamaa muusikakooli
*Samal aastal jätkas õpinguid kaugõppekeskkoolis, lõpetas 10. ja 11. klassi
*1967. aastal asus Tartu ülikoolis ajalugu õppima
*abiellus Aleksander Kossatkiniga
*1968. aastal sündis perre Marika, 1971. aastal Julika
*Nelja lapse vanaema
Viis muusika juurde
Endine õpilane, Jüri gümnaasiumi muusikaõpetaja, koorijuht, Riho Pätsi koolimuusika fondi laureaat 2008 Rutt Ridbeck läks tänu Juta Kossatkini heale eeskujule klaverimängu edasi õppima. “Mina olin selline muusikakooli õpilane, kellel klaverit kodus ei olnud, ja ma käisin enne koolitunde muusikakoolis klaverit harjutamas. Selle eest, et mul niisugune võimalus oleks, seisis hea Juta Kossatkin. Tegelikult soovitas Juta mul varakult Tartusse Elleri- nimelisse muusikakooli õppima minna, aga pärast kaheksanda klassi lõpetamist ma veel ei tahtnud kodunt kaugele minna. Kui olin Põltsamaa keskkoolis 10. klassi lõpetanud, sai mul ka muusikakool lõpetatud. Just siis otsiti Põltsamaa muusikakooli kontsertmeistrit. Siis oli jälle Juta Kossatkin see, kes mind sinna soovitas. Minu ülesanne oli puhkpille õppetundides kontsertmeistrina saata. Nii olin ma keskkooli viimases klassis õppimise ajal ühtlasi ka tööinimene. Ma võin kinnitada, et Juta Kossatkin oli õpetajana hästi tore, rahulik ja armas inimene. Ta ei öelnud kunagi ainsatki kurja sõna. Ma püüan muusikaõpetajana samasugune olla. Ma mängisin ka Põltsamaa keskkooli puhkpilliorkestris. Kui ma olin orkestriga Tallinnas laulupeol, viis orkestrijuht Lembit Vink mind konservatooriumi juurde ja palus tungivalt, et ma selles koolis õppima asuksin. Juta Kossatkin plaksutas sellest kuuldes käsi ning ütles, et Lembit Vink andis mulle kiiduväärt soovituse. Võimalik, et kui ma poleks Juta Kossatkini käe all õppinud, ei oleks ma täna muusikaõpetaja ja võib-olla ei tegeleks üldse muusikaga.”
TOOMAS REINPÕLD
