Rutt Tänavat võib kultuuriloolises mõttes pidada üheks edukamaks Jõgevamaa mainekujundajaks. Kakskümmend aastat juhatas ta Põltsamaa muuseumi, on kirjutanud raamatuid ja näidendeid ning ise näitemängudes kaasa mänginud. Turismimessidel oskab Rutt Jõgevamaa ja Eestimaa tervikuna igati kauniks ja huvitavaks kõneleda.
Lemmiktegevuseks peab Rutt Tänav giiditööd ja arvab, et seda võiks teha ka edaspidi.
Usutlusest selgub, et ta pärineb põlisest ja väärikast suguvõsast, mille liikmeks on ka erudiit ja legendaarne mälumängur Tõnis Laisaar.
Vikipeediast on lugeda, et 2018. aastal elas Eestis 333 Rutti ning seda nime kandvatest tuntud naistest on märgitud suusataja Rutt Rehemaad, kirjandusteadlast Rutt Hindrikust ja teid, Rutt Tänavat. Millise emotsiooni sellisel positsioonil olemine tekitab?
Oi, armas aeg. See on küll nüüd löök tõesti, uskumatu! Minule nime pannes mõeldi ehk ka Rutt Rehemaa peale. Oma osa oli minu nimesaamises Aidu bussipeatuse juures Oti talus elanud meditsiiniõel, keda kutsuti Oti Rutiks ja kes päästis paljude inimeste elu. Ta olnud väga heasüdamlik inimene.
Teie lapsepõlves oli väga armastatud ja austatud tädi Ruth Eesti televisiooni lastesaadetest.
Tädi Ruth oli ka üks minu hüüdnimedest. See mulle väga ei meeldinud. Tädi Ruth aga oli mu meelest imeilus ja ülisõbralik, tema saadetest on väga head mälestused. Ise sain tädiks küll palju hiljem, sest mu õde ja vend on minust märksa nooremad.
Aastaid tagasi Siimu-Jaani talus toimunud kultuuri- ja kogukonnasündmusel juhtusin juttu ajama ühe erudeeritud daamiga. Selgus, et see on teie ema Mai Sellak. Loodetavasti on ta kodukandipajatusi ka kirja pannud?
Ema töötas peamiselt kirjakandjana ja kuulis siis palju vana aja asjadest, varem oli ta Aidus ka klubijuhataja. Üles kirjutanud ta eriti pole, kuid teab paikkonnast tõesti palju ja tal on ka kõik meeles.
Kord käisime koos emaga lindistamas Võhmas Aidu kandi juurtega härra Jürima juttu. Ema rääkis ka ja isegi rohkem. Ta on väga jutukas. Vestlusest jäi kõlama mõte, et Aidu oli omal ajal siinse piirkonna seltsielu keskus, öeldi, et Aidu kants.
Elades küll Põltsamaal, olen oma kodupaigaks pidanud ikka Aidut, kus meie perekonnal on kaks talu. Vanematekodus Kassimardil, mis ostetud 1977. aastal, elavad mu ema, isa ja vend oma perega. Vanavanemate tallu Nõmmikile koliti 19. sajandi lõpul Siimustist. Nõmmikil elas ka onu Tõnis Laisaar, keda teatakse ühe Eesti tuntuima mälumängurina.
Kas mälumänguhuvi hakkas külge ka teile?
Mõnedki raadiosaate „Mnemoturniir“ salvestused tehti Nõmmikil. Väikese lapsena olen ma istunud Hardi Tiiduse põlvel. Praegu pole see ehk eriti kombeks, et lapsed istuvad onude põlve peal, kuid minu lapsepõlves olid kombed teised. Külmas toas (võõrastetoas) salvestati, söögitoas oli pidulaud. Kõiki neid telemälumänge, kus onu osales, vaatasime alati.
Olen ka ise mälumängudest osa võtnud ja mõnedki küsimused koostanud, aga ma pole iialgi mälumängudeks spetsiaalselt valmistunud. Lapsed oli vaja kuidagi üles kasvatada, muuks ei jäänud aega ega jõudu.
Võiks arvata, et olete erialalt ajaloolane, kuid tegelikult lõpetasite Tartu riikliku ülikooli bioloogina. Mis tekitas huvi looduse, taimede ja loomade vastu?
Jõgeva keskkoolis osalesin täppisteaduste ja bioloogia olümpiaadidel, jõudsin Eesti esikümnesse, kooli lõpetasin kuldmedaliga. Mäletan tõesti kõiki Jõgeva õpetajaid hea sõnaga ja püüdsin vastu võtta kõik, mida nad pakkusid.
Bioloogia valisin juba 6. klassi lõpul, eelkõige õpetaja Hilja Mällo mõjul, keda paljud Jõgevamaa inimesed kindlasti mäletavad. Bioloogina spetsialiseerusin taimefüsioloogia ja -biokeemia suunas.
Kas te teadustööle minekule ei mõelnud?
Mul oli abikaasaga ühine juhendaja ja mul oli juba ülikooliajal kolm last. Juhendaja ütles, et teeb mehest oma mantlipärija, mina kasvatagu lapsi ja ta vaatab mulle kooli koha. Kolm aastat sain kodus olla, siis harjutasin bioloogia õpetamist kuue nädalatunniga Tartu Aianduse tänava koolis, toona 14. keskkoolis. 1992. aastal kolisime abikaasa vanemate koju Valjala kanti ja minust sai õpetaja Saaremaal Orissaare keskkoolis.
Mõne aasta möödudes tulin tagasi mandrile ja asusin tööle Põltsamaa ühisgümnaasiumis, kus õpetasin geograafiat, matemaatikat, keemiat, inimeseõpetust, õnneks pisut ka bioloogiat, kuid ainult põhikooliastme õpilastele.
Kuidas avastasite endas giidivõimed?
See oli päris juhus. Põltsamaa lossihoovis paiknes Tallinna panga kontor. Läksin 1999. aastal sinna korteriüüri maksma. Kõrvalruumis oli turismiinfopunkt, kust üks tuttav palus midagi ära tuua. Turismiinfopunkti juhataja küsis aga, kas ma tulin giidikursustele. Vastasin: „Ahah, jah, muidugi!” ja sealt läkski asi lahti. Õppisin giidiks.
Kohe esimene ekskursioon oli Jõgevamaa tutvustamine venekeelsetele koolidirektoritele. Peamiselt juhendasin küll ekskursioone Põltsamaal. Giididel toimuvad aeg-ajalt uued koolitused ja uued atesteerimised, neil olen ikka osalenud.
Kuivõrd sarnanevad õpetajaamet ja giiditöö?
Ehk mõneti. Erinevus on eelkõige selles, et giidi kuulatakse vabatahtlikult, koolitunni puhul see alati nii pole. Giidina on hea enne teada, milliste huvidega inimesed tulemas on. Giid räägib sellest, mis parasjagu näha on, selles mõttes on lihtne.
Näiteks Aidu Võidualtari juures kõneleb giid sellest mälestusmärgist, kui tal ka enne oli mingi muu teema käsil. Põltsamaa linnuses jällegi on nii palju eri aegade lugusid, et peab otsustama, millises punktis millest kõige parem jutustada on, ei saa ju lasta rahval tund aega ühe koha peal seista. Võib-olla jätsin nüüd mulje, et see ongi maru lihtne – räägid, mida näed. Päris nii ikka ei ole ka. Peab palju teadma, suutma ka ootamatute küsimustega toime tulla ja jutt tuleb haaravaks, meeldejäävaks, terviklikuks teha.
Huvitavat lisamaterjali oma teadmiste täienduseks olen saanud kirikuõpetaja Herbert Kuurme, haridustegelase Jaan Roosi ja teistegi tuntud inimeste mälestusteraamatutest. Need mälestused on seotud eelkõige Teise maailmasõja ja ajaga pärast seda. Kaugemate aegade kohta on materjal peamiselt saksa, aga ka vene keeles. Põltsamaa õitseaja kohta on näiteks hea allikas Werner Preussi raamat „Jakob Heinrich von Lilienfeld“.
Võitsite nelja kandidaadiga konkursi Põltsamaa muuseumi juhataja ametikohale. Küllap teate peast iga selle muuseumi eksponaati. Mis külastajaid kõige rohkem paelub?
Sageli, kui tullakse küsima, mis huvitav asi seal vitriinis on, võin vaatamata öelda: masseerimisrullid Lustivere mõisast, kui viidatakse pisut teises suunas, on vastus, et köiekeerutamise masin.
Kõige tähtsamad ja paeluvamad esemed on 13. sajandist pärit raidkivi „Põltsamaa suudlus“, Põltsamaa portselan 18. sajandist ja fotod rokokoolossist. Loodan, et enamikku inimesi puudutab ka peidetud lippude teema.
Mida arvate sellest, et viimasel ajal kipuvad muuseumid üha moodsamaks muutuma?
Minule meeldivad muuseumid, kus on võimalikult palju ajaloohõngu ja ehedust. Kus saab vaadata päris asju ja rääkida päris inimesega. Mõnes muuseumis olen kuulnud külastajaid ohkavat, et jälle arvutid ja puutetundlikud ekraanid. Kui tahta ajaga kaasa joosta, tuleks iga mõne aasta tagant masinad uuemate vastu välja vahetada. Kui ei vaheta, oleks see tõesti ajast ja arust. Parem siis juba ehedaks ja inimlikuks jääda.
Milliseid elamusi olete saanud Põltsamaa-teemaliste näidendite kirjutamisest?
2009. aastal kirjutasin näidendi Põltsamaal õmmeldud esimese sinimustvalge lipu 125. aastapäevaks. Rongkäik-etendus lauludega oli väga rahvarohke ning viis vaatajad kooli juurest endise Leihbergi kaubamaja juurde, kust lipukangas osteti, ning seejärel õmblemise kohta kihelkonnakoolimajas.
Näidend tugines ennekõike ajalooliste isikute tsitaatidele, näiteks Põltsamaal 19. sajandil kooliõpetajana töötanud ärkamisaja tegelase Aleksander Mohrfeldti mälestustele Eesti Üliõpilaste Seltsi Albumis. (Aleksander Mohrfeldt oli Jakob Hurda väimees – toim).
Kui Põltsamaal toimunud kooliteatrite festivalil tuli osalejatel kogu Eestist selgeks õppida näidend Eduard Bornhöhest, kirjutasin mina osa, mis käsitleb kirjaniku elu Põltsamaal.
Koos Jaak Valdrega koostasime Põltsamaa kultuurikeskuse näiteringi 25. aastapäeva puhul raamatu „Valitud pilte Põltsamaa teatriloost“. Juubelipidu jäi koroonapuhangu tõttu ära, ehk kunagi õnnestub see siiski korraldada.
Keda ajaloolistest isikutest olete harrastusnäitlejana mänginud?
Eesti lipu saamisloo-teemalises näidendis olin Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann. Pajusi teatris suveprojektina lavale toodud Andrus Kivirähki teatriajaloo-teemalises näidendis „Teatriparadiis“ mängisin näitlejanna Erna Villmerit. See osa oli mulle väga armas, kahju, et pidime piirduma ühe etendusega. Osa sisaldas nimelt ka „Libahundi“ Tiina mängimist ja milline naine ei tahaks seda teha… Nii kõrges eas tohtida mängida Tiinat!
Ajaloolised isikud olid ka näidendis „Mittsommer“, meie 2018. aasta suveprojektis, kus algmaterjaliks oli Uue-Põltsamaa mõisa omaniku Jakob Heinrich von Lilienfeldi naljamäng „Uusaastasoov“, mille tõlkisin saksa keelest.
Sellest Liivimaa esimesest komöödiast valis lavastaja Keiu Kess välja mõned stseenid, terve lugu oleks kestnud tunde. Peale selle kirjutasin siinsete 18. sajandi mõisasakste jaanipäevastest juhtumistest võimalikult tõetruu, kuid siiski väljamõeldud lisandustega näitemängu.
Kuna mängisime suvel, tuli lugu jaanipäeva (sks Mittsommer) peale ümber teha ja kuna vaja oli romantilist õnnelikku lõppu, tuli üks maskeeritud kangelane välja mõelda – prints valgel hobusel.
Olete korduvalt osalenud turismimessidel. Kuidas on kõige parem äratada turistide huvi Eestimaa vastu?
Olen Põltsamaad, Jõgevamaad ja kogu Lõuna-Eestit esindanud turismimessidel Tallinnas, Helsingis, Riias ja Vilniuses. Kohates messikülastajaid ühelt või teiselt maalt, olen kaardilt näidanud, kui lähedal nende kodupaigale tegelikult asub mõni Eestimaa ajaloohõnguline või looduskaunis paik ja kutsunud seda uudistama.
Suhtlemisele on kaasa aidanud inglise, saksa, soome ja vene keele oskus. Riias olen aga kümnekonna lätikeelse väljendi kasutamisega suutnud jätta mulje, et oskan ka läti keelt.
Teie kakskümmend aastat kestnud töö Põltsamaa muuseumi juhatajana lõppes tänavu kevadel. Tähendab see ühe etapi lõppu või püsib vaimne side muuseumiga ikka?
Hingeline side on olemas. Kui ma öösiti magada saan, näen tihti unes muuseumimiljööd ja -tööd. Täna näiteks oli unenägu sellest, kuidas seinale pilte paigutasin. Mõistagi pole unenäos kõik selline kui reaalses elus. Kui magada ei saa, siis sellepärast, et muretsen, kuidas nad muuseumis minuta hakkama saavad.
Samal ajal tunnen veidi kergendust, et koondamisteade tuli kevadel. Jõuluajal olnuks seda märksa valusam üle elada.
Kas jätkate giiditööd?
Arvestades koroonakriisi, pole teada, kui palju ja millal hakatakse jälle bussiekskursioone korraldama.
Millele end praegu kõige rohkem pühendate?
Soov on ilusaks teha talu, kus elasid mu vanaisa, kunstnikuna tuntuks saanud Osvald Laisaar, ja onu, mälumängukorüfee Tõnis Laisaar, aga muidugi ka armas-kallis vanaema, ja kus sündis mu ema.
Tahan, et seal endal ja teistel pereliikmetel hea ja hubane olla oleks. Et oleksid marjad, puuviljad, köögiviljad, et oleks park ja lilled. Mu viimase aja vastus küsimusele, kuidas ma ennast tunnen, kõlab: elu on lill, aga ka kirss, ploom, pirn, kurk ja tomat! Kas hakata talus ka külalisi vastu võtma, näitab aeg, praegu ma sellele ei mõtle.
Kui vanaisa külalisi vastu võttis, kepsutasin tema kõrval, vanaisa patsutas mu pead ja ütles: „Jaa, viies põlv siin talus!” Samuti on soov end pühendada rohkem perele, lastele ja lastelastele.
Kui palju neid kokku on?
Mu lapsed sündisid siis, kui olin väga noor, laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumise ajal. Pereemana pidin eemale jääma mitmestki toonasest üldrahvalikust sündmusest. Küll aga laenasin oma rahvarõivaid emale, kui ta Balti ketti läks.
Vanem tütar Aave õppis Räpinas maastikuehitust. Ta elab Tihemetsas ja on ise kolme lapse ema. Nii saan juba nautida vanaemarõõme.
Nooremad tütred Tiia ja Tea on kaksikud. Üks neist on programmeerija ja teine kunstnik.
Milliste mõtete ja tegudega võiksite tulevikus tähelepanu äratada laiema avalikkuse ees?
Eks aeg ja olud näitavad. Kõige rohkem on mind ikka vaimustanud giiditöö. Nii tore, kui ekskursioonigrupi liikmed on tulnud ja mind isegi pisarsilmil tänanud ja kallistanud. Neid toredaid südamlikke inimesi tahaksin veel kohata, nendest on endale palju abi. Loodan, et kui eriolukord lõppeb, saavad head giidid taas seda rõõmu tunda.
Tiina Tegelmann,
kultuuritegelane:
„Rutt Tänav paistab silma oskusega tutvustada huvitavalt ja kaasakiskuvalt Põltsamaad, Jõgevamaad ja teisigi Eestimaa paiku. Seda võimaldavad tal teha põhjalikud teadmised ja paikkonna ajaloolise tausta tundmine. Väga tänuväärne on ka tema keeleoskus.
Oma avarat silmaringi ja loomingulist on Rutt tõestanud artiklite, raamatute ja näidendite kirjutamisel ning samuti näitemängudes osaledes. Koostöös lavastaja Keiu Kessiga ja tänu põhjalikule kodutööle on ta loonud mitmeid põnevaid rolle.
Olen Rutt Tänavaga kohtunud nii turismimessidel kui ka harrastusteatri etendustel ja ikka loob hea aura tema rõõmus meel ja avatus.“
Rutt Tänav
Sündinud 29. novembril 1965 Jõgeval
Haridus:
1984 Jõgeva keskkool
1989 Tartu riiklik ülikool, bioloog
Töö:
1992–1997 Orissaare keskkool
1997–1999 Põltsamaa ühisgümnaasium
1999–2020 Põltsamaa muuseumi juhataja
Loominguline tegevus:
Raamatu „Põltsamaa“, 2002, kaasautor
„Põltsamaa ajalooline pärand“, 2004, tekstide autor
„Põltsamaa Muuseumi Toimetised. Põltsamaa lossi sees ja ümber“, 2007, toimetaja ja artiklite autor
„Põltsamaa vanadel fotodel“, 2008, tekstide autor
„Läbi paeselt halli argipäeva II“, 2011, kaasautor
„Emilie Beermann, Eesti lipp ja Põltsamaa“, 2012, kaasautor ja toimetaja
„Põltsamaa meditsiini 250 aastat sõnas ja pildis“, 2016, kaasautor ja toimetaja
„Põltsamaa Muuseumi Toimetised II. Põltsamaa ilust ja inimetest“, 2017, kaasautor ja toimetaja
„Valitud pilte Põltsamaa teatriloost“, 2020, kaasautor ja toimetaja
Sarja „Põltsamaa ajaloo vihikud” toimetaja
Näidend „Lipu sünd”, 2009, autor
Kogunud materjali ja olnud kaasautor (ning osatäitja) näidendite „Põltsamaa lood I” ja „Põltsamaa lood II” juures.
Näidendi „Põltsamaa lood IV. Mittsommer”, 2018, kaasautor, tekstis kasutatud J. H. von Lilienfeldi näidendi „Der Neujahrs-Wunsch” tõlkija; osatäitja
Näidendi „Põltsamaa lood V. Bornhöhe Põltsamaal”, 2019, autor.
Tunnustused:
Jõgevamaa Kuldrist 2017
Põltsamaa valla teenetmärk 2020
