Mõni aasta tagasi rääkis mulle üks eakam proua oma kimbatusest väiksema toidukaupluse müügileti ees. Silmnähtavalt lapseeas poistelt võttis müüja lahke naeratuse saatel ostukorvi tõstetud õllepudelite eest raha vastu.
Toimunust hämmingus proua jäi õnneks nõudlikult leti kõrvale seisma ning küsimuse peale, et kas tõesti nii tohibki, tõstis müüja kiire liigutusega õlled leti alla ning poistele ulatati makstud raha eest nätsu ja kommi. Tegu oli lugupeetud kauplusega, kes tavapärast kõige küünilisemat õigustust, et eeskätt alkoholist sõltub nende käive ja seega ka olemasolu, kuidagi õigustuseks tuua ei saaks.
Selle inetu vahejuhtumi meenutamisega tahan rõhutada, et rääkides alkoholi liigtarbimisest ning noorte alkoholitarbimisest, jõuame ikka hoiakute ja suhtumiseni.
Võtmeroll täiskasvanutel
Laste ja noorte väärtushinnangute kujundamisel on võtmeroll ometi ju täiskasvanutel. Miks siis ikkagi näeme, et müüja unustab ostja vanust kontrollida või “hea onu” on lahkelt valmis lastele küsitud õlle ostma. Või toob semulik lapsevanem noortele koduseks sünnipäevaks või klassiõhtuks portsu siidrit sõbraliku õlalepatsutusega, et see ju nii lahja ning te tublid inimesed, pidage siis ikka piiri ka. Või võistluses, kumb on “parem“ lapsevanem, ostab isa lapsele arvutimängude kõrvale ka tavapärase alkopopi, sest ema oli just kinnitanud, et see ei sobi mitte.
Loetletud näited on vägagi elulised: 2006. aastal läbi viidud uuringu käigus tunnistas 80 protsenti 15-16-aastastest noortest, et lahjad alkohoolsed joogid on kergesti kättesaadavad! Vaid pisut väiksem osa noori arvab sama kangete jookide kohta. Samas ütleb rahvusvaheliste meditsiiniuuringute tulemus, et noortel, kes alustavad alkoholi tarbimist enne 15. eluaastat, on viis korda suurem risk alkoholi sõltuvuse kujunemiseks võrreldes nendega, kes alustavad alkoholi tarbimisega pärast 21. eluaastat.
Noored tarbivad arutus koguses alkoholi
Ilmselt mitte keegi peale alkohooliku enda ei arva, et alkoholisõltuvusest vabaneb ta siis, kui ise tahab, ja tegelikult ta ju polegi alkohoolik. Seepärast ongi oluline, et kogu ühiskond tunnetaks oma vastutust. Siin ei aita sellest, kui kord nädalas lastele nn sõnad peale lugeda ja loota, et noored toimivad sõnade, mitte meie tegude järgi.
Nõnda ei ole põhjust loota, et kasvatades uue ja rikkumata põlvkonna, on alkoholi liigtarbimisega seotud mured murtud. Meie praegused noored juba tarbivadki arutus koguses alkoholi ning lisaks ei ole suur osa täiskasvanuid võtnud endale kohustust oma väärtushinnangute ja tegudega tagasihoidlikumat alkoholi tarbimist toetada.
Just ühiskonna suhtumise kujundajana pean tähtsaks alkoholi kättesaadavuse ja reklaamiga seotud piirangute kehtestamist. Juulis kehtima hakanud üleriigiline alkoholi öine müügikeeld on üks neist. Mõneti pole selles midagi väga uut, sest piirang oli kehtestatud enamuses omavalitsustes. Väide, et see ongi linnade-valdade siseasi, kas ja kunas seal viina müüakse, ei pea paika. Kui rõhutatakse, et põhiseaduse järgi on omavalitused oma tegevuses iseseisvad, siis “unustatakse” lause teine pool, kus on öeldud, et omavalitsused on oma otsustustes vabad seadustega ette nähtud raamides. Olen veendunud, et just alkoholipoliitika on üks neist, kus riik peab kehtestama kindlamad reeglid.
Kas müügikeeld toimib?
Pikalt kestnud vaidlus, kas ajaline müügipiirang peaks olema riiklikult reguleeritud, ning ka Riigikogu poolt kehtestatud piirang ise annab minu hinnangul signaali selle kohta, et olukord, kus Eesti elanik tarbib üle 11 liitri puhast alkoholi elaniku kohta aastas, kusjuures turistide ostetu ja joodu on juba maha arvatud, on riikliku tähtsusega küsimus. On riiklik küsimus, kas püüame rahva surnuksjoomist takistada või loodame iga isiku vastutustundele, samas seda üldriiklike meetmetega mitte toetades.
On küsitud, kas müügikeeld, mis algab õhtul kell 10, on ikka piisav, ning avaldatud lootust, et kiired ülikarmid piirangud võiksid anda ka kiirema ja tõhusama tulemuse. Ei julge seda seisukohta õigeks pidada, sest äkiline karm piirang tõrjub probleemi pealispinnalt, kuid omab mitmeid riske.
Esiteks koduste varude soetamine, mis ju ka siis kiiresti ära tarvitatakse, samuti salaalkoholi tarbimise kasv ning suurem narkootikumide levik. Piirangu leebemast vormist alustades ei teki ahvatlust sirutada kätt veel hullemate sõltuvusainete järele, kuid samas on sõnum ühene: alkohol ei ole tavaline tarbekaup. Liiati on ühtse müügipiiranguga viidud miinimumini nn viinarallist tulenevad õnnetused.
Mõõdukas piirang aitab kaasa ka kriitilise suhtumise kujunemisel alkoholi liigtarbimisse ning tuletab meile meelde igaühe rolli selles. Hea meel on näha ka nende omavalitsuste mõistvat suhtumist, kus seni alkoholi müügiajad teistsugused olid. Alkoholism pole “nende” probleem, see on “meie” probleem.
Loodan, et järgmiseks suveks on eluõiguse saanud uued piirangud. Et alkohol ei asu poes enam kõige käidavamal kohal, limonaadi ja kommidega kõrvuti. Et alkoholi degusteerimised kauplustes ja teistes avalikes kohtades pole osa meie igapäevaelust. Et noorte hittsaadete reklaamipausid ei kubiseks siidri ülistamisest ning meile ei antaks teada, et 100 õllekorgi eest võid saada soojamaareisi või teleka.
iiiiii
KAIA IVA,
Riigikogu liige, IRL
