Aastavahetus oli eriline. Ebakindlus tuleviku ees varjutas paljude jõulurahu ja aastavahetusesära. Eelnevate aastavahetuste optimismist oli saanud hirm.
Peaminister paistab endiselt olevat seisukohal, et ühiskond ei ole kriisis. Seda, et moraalitus tähendab kriisi, ta ei teadvusta. Eesti on juba mõnda aega olnud kriisis, väga suures moraalikriisis.
Riigieelarve kasvatamise tuhinas on langevaid tendentse veelgi võimendatud. Ettevõtlus on muudetud veelgi haavatavamaks. Saamatusel riigi juhtimises on rasked tagajärjed – ühiskonna vaesumine süveneb.
Tundub, et võimul olijad ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab soovitule vastupidise tulemuse – tulu langeb veelgi. Riigitulu suurendamist ei saa ju võtta matemaatilise tehtena, kus ühe suurendamisel suureneb alati ka lõppsumma. Selleks, et riigitulu kasv oleks positiivne, tuleks ühe teguri (antud juhul maksukoormuse) tõstmise kõrval tagada teiste stabiilsus. Maksukoormuse (sh lõivude) tõstmisega ja toetuste vähendamisega muutuvad paraku võrrandi teised tegurid. Negatiivsete tendentsidega majanduses tuleb leppida, kuid neid ei tohiks võimendada.
Tendentsid muutuvad kiiresti
Töötuse kasv võtab üha suuremaid pöördeid. Vaatamata elanike tulude vähenemisele, jätkavad nende kohustused kasvamist. Vähe oli neid, kes veel aasta tagasi uskusid, et toimetuleku langus saab olema nii drastiline. Tööturuameti ja töötukassa prognooside kohaselt suureneb sellel aastal töö kaotanute arv veel 70 000 võrra. Keegi ei garanteeri, et see näitaja ei kujune veelgi suuremaks.
Tendentsid muutuvad kiiresti. Eriti veel siis, kui tehakse valesid otsuseid. Alles mõni aeg tagasi tõusid töötasud, pensionid ja toetused enneolematul kiirusel. Nõudmistel ja ootustel ei paistnud olevat piire.
Nüüd tundub, et kõik on vastupidi. Uut töölepinguseadust enam ei kritiseeritagi, lepitakse väiksema palganumbriga. Stabiilsus ja rahu on taas hinnas.
Töötamine eeldab toimivat tööjõuturgu. Viimane paistab aga olevat halvatud.
Iga demokraatliku kogukonna kohustuseks on kõikidele inimväärse elu tagamine. Seda seaduskeskkond paraku tööjõuturult väljatõrjutule ei taga, mis raskendab pikka aega tööta olnutel rakenduse leidmist. Eneseväärikus saab siin määravaks.
Selles, et pikaajaliste töötute arv kasvab, ei kahtle vist keegi.
Kui finantsraskustesse sattunud riike toetavad IMF, EBRD või teised riigid, siis raskustesse sattunud inimesel ei paista abi kusagilt. Isegi riik on talle selja pööranud.
Selle asemel et hammasrataste vahele jäänuid abistada, jätkab riik nende kodaraisse kaigaste loopimist.
Tundub, et valitsejad teevad kõik selleks, et inimeste toimetulekuvõimet veelgi vähendada. Maksukoormuse (sh varjatud maksude) kasvul ei paistagi lõppu tulevat.
Maksukoormuse tõstmist riiklike hüvede ja toetuste vähendamise tingimustes võiks võrrelda soola raputamisega haavale. Kesise sissetulekuga elanike toimetulek halveneb veelgi. Valitsejad ei paista justkui märkavat, et viimaste arv on juba praegu kriitiline.
Kommunaalteenuseid pakkuvate firmade hinnarünnakud
Üleloomuliku kiirusega kasvanud kommunaalkulud on põhjustanud paljude maksejõuetuse. Kommunaalteenuseid pakkuvate firmade hinnarünnakutele suudavad vastu seista vaid vägevad. Raskustesse sattunutel ei paistagi muud võimalust olevat kui kodust loobuda. Isegi tervise putitamiseks vajalikke kulusid (visiiditasu, transpordikulu, ravimite maksumus) ei olda sageli enam võimelised tasuma.
Seaduseandja heakskiidul on oma ülbust hakanud näitama ka prügifirmadest koosnev kartell, surudes üha jõudsamalt oma kombitsaid inimeste taskutesse. Jäätmeseadusega loodud võimalusi ei saa ju jätta kasutamata.
Toimetulekus on üks väga oluline põhitõde: kulud ei saa olla tuludest suuremad. Töökohtade vähenemise ja elanikkonna vananemise tingimustes paljude reaaltulu väheneb. Valitsejad usuvad endiselt, et inimvõimetel ei ole piire, mis võimaldab neil lisaobrokit korjata. Sellega, et riigi kulusid tuleks veelgi vähendada, ei taheta kuidagi leppida. Nad polekski justkui kuulnud, et hädas olijaid tuleb abistada, mitte piitsutada. Abistamine eeldab ohvrimeelsust.
Ühiskonnakorraldus soosib vaid tugevaid
Raske on mõista kaaslast, kes sõimab näljast selle eest, et viimane julgeb paluda ampsu leivapätsist. Aga just seda need inimesed teevadki, kes nõuavad võimulolijate hüvitiste vähendamist või külmutamist.
Riigikogulaste palga küsimusest on tehtud klounaad, mille üle naeravad vaid peaosalised ise. Kahju, et selline klounaad toimub ajal, mil toimetulekuraskustes inimeste arv ühiskonnas kasvab.
Oleme loonud ühiskonna, kus abivajajaid ei märgata. Ühiskonnakorraldus paistab soosivat vaid tugevaid.
Seda, et riik oleme meie kõik, on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võimulolijate otsuseid silmas pidades jääb mulje, et riik on ainult valitutele – neile, kes on koondunud riigipiruka lähedusse. Ülejäänutele on jäetud vaid selle küpsetamise rõõm.
Ainult näljane pidavat mõistma teist näljast. Just seetõttu tuleks valitsejad mõneks ajaks näljapajukile panna. Neile loodud privileegid ja mugavad tingimused on neid niivõrd kurdistanud, et ei kuulda isegi vaesuva rahva appikarjet.
Eesti paistab olevat unikaalne riik. Siin pole isegi nõusoleku korral võimalik saadikute hüvesid vähendada, tavainimese rahakoti tühjendamine on aga väga lihtne.
Riik on kriisis, riik on väga suures moraalikriisis. Selle murdmine eeldab väärtushinnangute muutmist. Muutkem siis uuel aastal suhtumist nõrgematesse ja abivajajatesse!
iii
EUGEN VEGES
