Omastehoolduse ning hooldusravi või hooldust vajavate inimeste põhjatu ja traagiline problemaatika on viimaks ka Eesti eduühiskonnas kõlapinda leidmas. Müts maha teemat süvitsi tundva ajakirjaniku Tiina Kangro ees, kes on aastaid püüdnud seda meile selgemaks kirjutada!
Vaja on tegusid
Müts maha ka ajakirjanik Andrei Hvostovi ja tema tapva emotsionaalsuse ees, ilma milleta meie riigi hoolimatust kehastavad otsustajad sügaksid ehk endistviisi … kukalt! Pärast neljanda võimu otsustavust on sõnad küllap liigsed. Vaja on tegusid.
Vajadust kiirete tegude järele rõhutasid sotsiaaldemokraadid läinud aasta jõulude eel, kui tõid riigikogu suurde saali oluliselt tähtsa küsimusena olukorra omastehoolduses ja selle mõju nii majandusele kui moraalsele keskkonnale.
Tollal koorus välja tõsiasi, et ilma nende inimesteta, kes oma lähedaste hooldamisele on pühendunud, poleks meil hoolekande korraldamine üldse võimalik. Selgus ka tõik, et Eesti riik käib omastehooldajate tasuta tööjõudu kasutades rahaga pillavalt ümber, sest kui inimene on sunnitud kodus oma sugulase eest hoolitsema, ei saa ta ju tööl käia ja temalt jäävad ka maksud laekumata. Tuleb tõdeda sedagi, et meil puuduvad pädevad andmed selle kohta, kui palju meil hooldatavaid üldse on, kus nad elavad ja millised on nende vajadused.
Hooldajatoetus minimaalne
Alates 2005. aastast on täisealise inimese hooldajale toetuse maksmine olnud omavalitsuse kohustus. Raske puudega inimese hooldamise eest on toetus praegu 15 eurot ja sügava puudega inimese eest 25 eurot kuus.
Kui aga täies tööjõus inimene peab näiteks voodihaige lähedase tõttu ka oma leivatööst loobuma, siis millest ta üldse elab? 2012. aastal oli statistikaameti tööjõu-uuringute andmeil Eestis vähemalt 14 900 oma pereliiget hooldavat nn mitteaktiivset elanikku. Mida saab halvatud ema hooldav tütar või näiteks insuldihaiget poega hooldav ema endale osta või lubada? Mis siis veel rääkida sotsiaalsest elust!
Kes aga püüab, hambad ristis, oma palgatöö kõrvalt ka kodust koormat vedada (hinnanguliselt käib tööl 60 protsenti tööealistest hooldajatest), see põleb samuti varem või hiljem läbi. Vaimne ja füüsiline ülekoormus võib viia peresuhete katkemiseni. Ja kui ära on lõigatud mis tahes võimalus korrakski aeg maha võtta ja saada osa ühiskonna- või kultuurielust, siis mis jääb inimesele üldse üle, et end inimesena tunda? Nii ei püsi pikalt konkurentsivõimelisena tööturul, nii ei ole ka jõudu töö kaotamise korral uue ameti järele ringi vaadata.
Parim keskkond on inimesele tema kodu
Juba 18. sajandil inimkonda valgustanud Voltaire hoiatas, et üksikinimest ja temale elada antud elu ei tohi tuua ohvriks näiliselt suurema hüve pärast, olgu selleks kasvõi riik.
Meie eduühiskonnas ei taheta Euroopat lummavate Eesti majandusnäitajate taga näha kõige tähtsamat – luust ja lihast inimest. Ei haigevoodisse surutud inimest ega tema lähedast, kel on sageli valida vaid koduorjuse ja rahaorjuse vahel.
2009. aastal vastu võetud perekonnaseadus sätestas “põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse”. Hooldekodude kuutasu kõigub 500–1000 euro vahel, mida pensionist kinni ei maksa. Tihtilugu tuleb omastel endil sinna veel ka mähkmeid ja ravimeid tuua ning harvad pole ka hooldekodudes aset leidvad inimväärikust alandavad seigad.
Riik täna hooldekoduteenust ei toeta, küll aga toetab ta 85 protsendi ulatuses ja 60 päeva aastas hooldusravi, mis on tegelikult mõeldud haigusest taastumiseks, mitte pidevaks hoolduseks.
Nõnda siis loksutatakse oma eakaid vanemaid või teisi haigeid armsaid ühest hooldekodust teise, et seda toetust maksimaalselt ära kasutada. Pisut rohkem on riigilt tuge loota üksikutel eakatel või muidu abi vajavatel inimestel: nemad võivad küsida vähemalt koduhooldust. Seda teenust napib samuti.
Ometi ei ole saladus, et vähegi endaga toime tuleva inimese parim keskkond – ka hääbumiseks – on tema enese kodu. Näiteks Norras on igal inimesel selleks seadusejärgne õigus. Vajaduse korral saadetakse abivajajale koju õde, kes aitab meditsiinilise poole pealt; hooldaja, kes hoolitseb patsiendi toitmise ja pesemise eest; koduabiline, kes käib näiteks poes ja koristab elamist.
Hoolduskindlustus peaks olema jätkusuutlik
25. aprillil tegi sotsiaaldemokraatide fraktsioon riigikogus valitsusele tegusa ettepaneku: muuta “Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015” nii, et meie hooldusravi korraldus lähtuks abivajajate tegelikest vajadustest. Teisisõnu peab valitsus töötama välja toimiva süsteemi, mis teeb hooldusravi kõigile abivajajatele kättesaadavaks ja vähendab omastehooldajate ränka koormat. Omastehooldajate probleemi lahendamine pole võimalik ilma kogu süsteemi korrastamiseta ja ilma, et rahastamisküsimused oleksid saanud vastused.
Meil tuleb endale aru anda, sageli vajatakse korraga nii hooldust kui ravi. Sestap tuleb ühendada riigieelarve, kohalike eelarvete ja ravikindlustuse võimalused ja tagada inimestele jõukohase omaosalusega hooldusravi. See tähendab, et pensionist peaks jaguma hooldekodu koha eest maksmiseks ja pisut jääks ka n-ö taskuraha. Ja kindlasti nõuab eelisarendamist koduhooldus.
Euroopa Liidu raha eraldamine selleks, et “märgatavalt” vähendada omastehooldajate koormust ja aidata neil tööle naasta, mida sotsiaalminister nüüd suure suuga lubab, on üürike kergendus, sest euroliidust pärit rahasummad saavad peagi otsa.
Samuti on väga vähestel võimalik välja üürida või maha müüa kallihinnaline kodu, et tasuda hooldekodu pikaajalise teenuse eest. Kommuunis või sõpruskonnas vananemise idee ei sobi paljudele ja on samuti mitmete “agadega”. Samas ei tohiks kõrvale heita ühtki võimalust, mis võiksid tröösti ja kergendust pakkuda.
Ehk oleks hoolduskindlustuse mõte jätkusuutlikum? Või siis jätta tulumaksumäär 2015. aastast ühe protsendi võrra langetamata, millest võidaksid nagunii ainult suurema sissetulekuga töötajad, ja kanda n-ö vabanevad 70 miljonit eurot hoopis omavalitsustele, kes saaksid turgutada koduõendust ja toetada erivajadustega inimestele vajalikke teenuseid.
i
HELJO PIKHOF, riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
