Issanda loomaaed on suur, vaatamata sellele, et ühed ja teised liigid looduse krooni ahnuse, kuritahtlikkuse ning pärast-mind-tulgu-või-veeuputus-mõttemalli tõttu välja surevad. Inimeseloom on muude loomadega mullu ja muistegi teatud sarnasusi evinud, olgu siis iseloomuomaduste, väljanägemise või käitumislaadi tõttu.
iii
Öeldakse ju, et tasane nagu hiir, kohmakas nagu karu, jutukas nagu harakas, salvav nagu madu ja õel nagu herilane. Või ehk järjekindel ja kiuslik nagu mutt.
Et inimeseloomale meeldib alamaid elukaid teise ilma saata, mõtleb ta kärbsepiitsa, liimipaberi, traditsioonilise hiirelõksu ja jahipüssi jätkuks välja üha uusi ja põnevamaid tapmisriistu ja -viise. Poeriiulid lausa ägavad meelisegavalt lõhnavate mürkide, sadat sorti püüniste ja peletajate all. Noid viimaseid tuleb vaid tervitada, sest taolised asjapulgad jätavad loomanatukestel hinge sisse ning sunnivad näiteks mutte ja mügrisid raske südamega oma kodu maha jätma. Siirduma hoopis naabri territooriumile, mis igale täisverelisele eestlasele on vägagi südant- ja mokkamööda.
Metroojaamad äsja rajatud muru sisse
Kolis minugi rohtaeda mutionu ja alustas tegevusluba taotlemata ulatuslikke kaevetöid. Ristisin ta Mardiks, sest Mart on üks ütlemata ilus poisslapse nimi, kõlades vankumatult nagu visadus ja punktipanevalt nagu eesti jonn.
Vaadates hoole ja armastusega rajatud murusse ja lilleklumpidesse kerkivaid metroojaamu, hakkasin külapidi kuulama võimaluste järele, kuidas tülikast kaevurist vabaneda. Kellegi armsa inimese soovitusel tõmbas mu teinepool mootorsae käima ja juhtis heitgaasi plasttorukese abil kõige kobedamasse urgu. Maa tossas justkui lahingutanner pärast pommirünnakut, Mart aga ehitas kibekähku uue metrooharu, kergitades vastseid peatuspunkte ridamisi kõige suitsusemasse tsooni.
Seejärel otsustasime veekahuri kasuks. Kastmisvoolik paiskas tunnelitesse viimase peal surveastmega tohutul hulgal vett, ent Mart püstitas tänutäheks külma kümbluse eest keset päist päeva ja sulapäikest põlvekõrguse mullahunniku otse majaukse ette. Asjaolu, et kuhila tipus roosatas otsekui vabandussõna õrn lilleke, mida mu õnnis emake margareetaks kutsus, võttis mul relvad käest.
Ööpäevaringne valve
Edasi tegutses mu abikaasa üksikisikust ettevõtjana, asudes labidat sõjariistana kasutades ööpäevaringsesse valvesse ja uidates nagu unine viirastus jaaniöö hurmavas heleduses. Piisas aga mehel viimase piirini tagasi hoitud pissihädaga kempsu kapata, kui Mardil oli järjekordne vahejaam valmis ja ta ise ohutus sügavuses asetsevasse peakorterisse taganenud.
Et järele proovitud mõjutusvahendid tähendasid Mardile sama palju kui tagant kaudu köhimine, ostsime poest asjanduse, mille pakendil seisis uhke karusnahkse kasukaga mutionu, sapöörilabidas ühes ja valge lipp teises kämblas. Toreda pildi all olevast kirjast võis aimu saada, et tegemist on muttide vibratsiooniseadmega ja et see hoiab ca 600 ruutmeetrit ilusat isamaad kaevuritest prii.
Paraku tuli valge plagu heisata meil enestel, sest peletaja õõnes piiksumine ähvardas inimeseloomade närvid läbi viilida, Mart aga tegi väriseva, vaiataolise ilmaime juurde üha uusi ja innukamaid palverännakuid, jätkates samas professionaalsel tasemel maaparandustöid.
Nii oli, on ja jääb
Üks vahejuhtum toimus siiski, nimelt leidsin mullakuhilate vahelt elutu muti, kelle näoilme kõneles, et vaene loom oli enese inimeselooma leiutist nähes surnuks naernud. Tegu näis olevat Mardile külla laekunud sugulase või gastroleeriva proovireisijaga, sest aiaala vallutanud tüütus püsis raudselt alles, ehitades oma äratuntava käekirjaga signeeritud püramiide siia- ja sinnapoole puid-põõsaid.
Jäi üle ohates tunnistada, et nii vist oli, on ja jääb. Veel kord leidis kinnitust tõsiasi, et elu on lakkamatu, sageli kaotustega päädiv võitlus – rindapistmine kriiside, hinnatõusude, olme- ja rahamurede, bürokraatia, ebaõigluse, vale ja väiklusega. Kurjusega. Kadedusega. Alatusega. Pingetega. Eelarvamustega. Tuuleveskitega. Nagu ka tülikate ja kiuslike loomadega, kes arvavad enese inimeseloomast targemaks ja kavalamaks.
Mis seal ikka, võtan Mardi fenomeni ees mütsi maha, üritan temaga ühe ja sama platsi peal edasi elada ja edastan allaandmissõnumi tagasihoidliku värsina:
Jah, looduses me kanname küll krooni
ja tarvitame võimutsevat tooni,
on iseteadvalt õieli me rind.
Ent vahel pole piisavalt meil nutti,
et seljatada tühipaljast mutti –
siis otsa saab me ind.
iii
URVE TINNURI
