Jõgeval sündinud Ain Agan on iseõppija, kelle eeskujudeks improvisatsioonilises muusikas Tiit Paulus ja Arvo Pilliroog. Oktoobrikuu viimasel päeval tähistab Mustvees pillimängu alustanud kitarrist ja pedagoog oma 50 aasta juubelit kontserdiga Viljandi Pärimusmuusika Aidas.
Ain Agan on sündinud 1959. aastal Jõgeval. Esimesed viis eluaastat elas ta Kivijärvel, seejärel kolis pere Mustveesse, kus möödusid Aini lasteaia- ja kooliaastad.
Kuigi ka tema ema ja vanaisa on juba sündinud Kivijärvel, ulatuvad emapoolsed juured tegelikult Halliste kihelkonda, Akelite suguvõssa.
“Vanavanaisa tuli Mulgimaalt, rajas Kivijärvele talu. Isa on aga pärit hoopis Järvamaalt, Järva-Jaanist,” jutustas Jõgeval sündinud muusik.
Esimesed bändikogemused Mustvees
Nii muusiku-kutsumuse kui ka õpetamise-pisiku on Agan saanud emapoolsest suguvõsast. Tädi, kes oli eesti keele õpetaja Laiuse koolis, parandas ka õepoega alati, kui too midagi valesti ütlema juhtus.
“Tore oli, et sain ka natuke Jõgeva Muusikakoolis käia, aga see oli väikese poisi jaoks ikka liiga keeruline, sest kaks korda nädalas tuli bussiga Mustveest Jõgevale sõita ja ühel päeval tuli veel viis kilomeetrit enne Mustveed bussilt maha tulla ning viimane ots jala käia, sest see buss keeras läbi Avinurme ära hoopis Rakvere peale,” meenutas Agan.
Ta ei usu, et leiduks palju pisut alla 10-aastasi lapsi, kes julgeksid viis kilomeetrit pimedas läbi metsa koju minna ega kardaks. Agan käis niimoodi muusikakoolis kolm ja pool aastat, siis aga jättis muusikakooli pooleli. “Põhjus oli ka see, et mind absoluutselt ei huvitanud see pill, mida mind mängima sunniti — akordion. Mu onutütar oli akordioni eriala lõpetanud ja mina sain tema pilli. Arvati, et ka mina pean seda õppima…”
Oma esimesed bändikogemused sai tulevane muusik aga just Mustvee koolis käies.
“Olin viiendas klassis. Biitlitehullus oli selleks ajaks juba möödas. Meie nendest palju ei pidanud, nüüd ma muidugi kahetsen seda, avastasin nad tagantjärele. Sellel ajal aga domineerisid hard rock ja heavy rocki eelkäijad. Led Zeppelin, Deep Purple, Atomic Rooster, Jethro Tull olid meie eeskujudeks,” jutustas Ain Agan. Tuleb välja, et Mustvee poisid mängisid sügaval nõukogude ajal oma kultuurimaja pidudel rahulikult seda, mida ise tahtsid.
Koolis oli küll väike sundus, et peaks astuma komsomoli, rahule jäeti vaid need õpilased, kes olid otseselt kirikutaustaga.
“Mäletan, et kord jõuluõhtul seisid kirikuuksel ühel pool pastor Haamer ja teisel pool kooli pioneerijuht, kes pani kirja, kes kirikusse tuli. Aga ikka kõik läksid ja mingeid sanktsioone pärast ei järgnenud,” muigas Agan.
Varakult lugema hakanud ja vanadest kalendritest loetu najal üles kasvanud Agan kinnitas, et lõpuni ajupesu oli tema puhul alati välistatud.
Üle aasta mängis Ain Mustvees aga hoopis vene bändis. “Eesti bänd läks seetõttu laiali, et kaks poissi sõjaväkke võeti. Mina jäin justkui ripakile, aga huvi trummimängu vastu oli mul juba suur,” rääkis bassimänguga alustanud, siis trumme mänginud ja lõpuks kitarrini jõudnud Agan.
Vene poisid kutsusid, et tule, mängi vene peol. Ja Agan läks.
“Hõõrumist oli, aga sellist sõda nagu Ida-Virus, pole Mustvees kunagi eestlaste ja venelaste vahel olnud, sest Peipsi ääres domineerisid vanausuliste järeltulijad,” kinnitas Agan, kes Mustvees elades rääkis vene keelt, venelased aga temaga eesti keelt. “Mulle meeldis nii,“ kinnitas ta, tunnistades, et alles mujale elama asudes hakkas ta vene keel rooste minema. Aini vanemad ja õde elavad aga Mustvees siiamaani, nii pole Mustvee talle mingi mälestuste maailm, vaid mälestustel on ka järg.
Tupeeritud ja karvased ajasid leedukad pöördesse
Mustvees lõpetas Agan kaheksa klassi, seejärel viis elutee teda läbi Elleri-kooli hoopis Viljandisse, kus muusikul oli plaanis tollasesse kultuurikooli õppima minna. Siis aga sai ansambel Günf Leedus esinemiskeelu, mis omakorda muutis ka Ain Agana saatust.
“Läksime Leetu festivalile, olime karvased, teistmoodi riides. Meil olid alt laiad püksid, tupeeritud soengud, olime nagu välismaalt. Rahvas läks pöördesse, jooksis läbi lintide, miilitsast mööda. Ju nad adusid vabadusetunnet… Meie pidu jätkus veel hotellis, kohalik partei kirjutas pärast Viljandisse vastava kirja, eks põhjendati millega iganes, meie saime igatahes esinemiskeelu,” meenutas Agan.
Günf oli tollal üsna kuulus ja muusik sai varsti kaks pakkumist, teda kutsuti nii Tallinna kui Tartusse. Agan valis esimese võimaluse, soovides muu hulgas Otsa-kooli sisse saada. Tallinna lähistel Kiilis elades kohtus Ain Agan aga Tonio Tamraga, kes parajasti rajas Kiili Kunstide Kooli. Nii sai temast hoopis pedagoog.
<p />
“Tegemist oli huvikooliga, kus õpetati kõike: tantsu, kujutavat kunsti ja muusikat. Tiit Paulus oli Eestis ainuke, kes improvisatsioonilise muusikaga tegeles, temalt sain ma esimesed alused, sealtmaalt olen ma ise õppinud. Olen autodidakt, loomulikult olen ma käinud ka workshop’idel ja koolitustel, aga kooli kõrval teine oluline asi on meistri kõrval õppust saada,” kinnitas Agan. Ta võib olla õnnelik, et on süsteemi, kuidas õpetada, välja kujundanud oma kogemustele toetudes.
Agan alustas improvisatsioonilise muusika õpetamist ajal, kui Eestis polnud ühtegi inimest, kes oleks välismaalt saanud sellealase hariduse. “Kuskilt tuli alustada. Mina ja Tiit Paulus ja Villu Veski olime selle asja alguses,” kinnitas Agan.
Omamoodi oli ajastus tema jaoks ka õnnetu. Ajal, mil ta alustas, kui tegelikult oleks olnud vaja minna veel endalgi õppima, oli veel vene aja lõpp ja polnud lootustki välja saada. Kui Eesti vabaks sai, oli juba pere loodud ja õige õppimiseaeg mööda lastud, nüüd tuli mõtelda sellele, kuidas peret toita.
Võimalus inimene muusika juurde tuua
“Tunnen küll õppimisest puudust. Muidugi olen heas mõttes kade, et noortel on maailm lahti, ma ise ju ajan neid igale poole! Püüan praegu ennast ka harida, nii palju kui võimalik. Mul on tunnustatud loovisiku staatus, see on haridusministeeriumi välja antud, kui Viljandis asutati levimuusika osakond,” rääkis Agan.
Õige vabanemine ja areng tuli Viljandi kunagisse kultuurikooli, vahepealse nimega kolledz ja praegusesse TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiasse Ain Agana kinnitusel aga just koos rektor Anzori Barkalaja ametisseasumisega.
“Kümne aastaga hakkab juba jõuliselt tekkima keskastme õppejõudude põlvkond, kes on saanud õpet välismaal. Tore, et ma olen saanud selle alguse juures olla,” rõõmustas Agan, kelle sõnul õpetamine korrigeerib ka õppejõudu ennast.
Olles jazzmuusika õppetooli juht, uuendas Agan jõuliselt ja põhjalikult õppekava. Abiks olid talle sellised professionaalid nagu Raul Sööt, Tõnu Kallaste ja Marko Mägi.
Ain Aganal on kultuuriakadeemias praegu aktiivseid õpilasi kaheksa, akadeemilisel puhkusel kolm ja magistratuuris kaks üliõpilast. Vastu võetakse neid iga aasta ja seda, et tema õpilased pärast lõpetamist rakendust ei leia, Agan ei karda.
“Eestis on üle 80 huvikooli, meie kool ja muusikaakadeemia ei suuda lähema 30 aastaga tagada vajaminevat õppejõudude kaadrit,” kinnitas Agan.
Jazzi mõiste ise on Agana sõnul väga lai. “Jazz on termin vanast ajast, mil see oli aga kitsas. Inimesed ei kujuta ettegi, millist muusikat mängitakse jazz-festivalidel. Pigem meeldib mul seda nimetada improvisatsiooniliseks muusikaks ja selle õpetamine kõrgkoolides ei kahanda sugugi huvi klassikalise muusika vastu. On vaid juures veel üks võimalus tuua inimene muusika juurde.”
Ise leidis Agan jazzi enda jaoks nii, et sattus kord juhuslikult Tallinnas Regati baari Pirita jõe ääres, kus viiel päeval nädalas pool tundi improviseerisid Lembit Saarsalu ja Tiit Paulus.
“Siis mõtlesin, et kus ma küll enne olen olnud! Kui ma oleks elanud normaalses ühiskonnas, oleksin selle kogemuse saanud varem,” on Agan kindel.
Kui Paulus läks 1980. aastate keskel Saaremaale elama, tuli leida talle raadio estraadiorkestrisse asendaja ja selleks sai Ain Agan.
Esimest korda viibis ta välisreisil 1987. aastal Lääne-Berliinis. Tihedamalt reisis Agan siis, kui mängis koos Arvo Pillirooga. “Kui ma peaksin oma õpetajad kirja panema, siis need oleksid Tiit Paulus ja Arvo Pilliroog, suurepärased muusikud, kes mind on tugevalt mõjutanud,” kinnitas ta.
Esitles hiljuti uut plaati
Järgnesid oma projektid, põhiliselt Eesti ja Soome ühisprojektid. Koostöö soomlastega on Agana kinnitusel oluline ka logistilises mõttes, sest tähtis on ka see hind, millega saad esineja kätte.
“Sa võid tegutseda, aga vaja on ka eelarvet. Sinu eest tehakse asjad ära ainult siis, kui oled väga kõrgel tasemel. Kuna ma pole õppinud Taanis või Rootsis, pole mul seal ka sõpru ja nii on põhiline koostöö olnud soomlastega,” selgitas Agan, kes esitles hiljuti Viljandis oma uut plaati Pictures.
“Pead ostma endale vabadust ja tekitama ruumi. Mul on see õnnestunud, mul on elus vist lihtsalt vedanud,” kinnitas muusik.
Nüüd on Agan Viljandis elanud juba kuus aastat, Günfi ajal elas ta seal kaks aastat.
Halliste taustaga Jõgeval sündinud mees on Viljandis sedavõrd omaks võetud, et talle on tehtud ettepanek oma 50. sünnipäeva kontserdil kanda Mulgi kuube ja kaabut.
“Ma ei tea. Vaatan küll, et kui Villu Veskil on Muhu müts peas, siis see sobib talle, aga tal on sellega ka sisu taga ja see on tugev. Ma ei tea, kuhu ma ennast positsioneerin. Tahan siin, maa peal olla, ei taha kellelegi haiget teha, tahan, et keegi mind ei segaks. Ja mida aeg edasi, seda rohkem tahan metsas olla ja tulla välja siis, kui ise tahan. Merel meeldib mulle ka.”
Paljurännanud Agan, kelle välisreisid on enamasti ikka olnud seotud tööga, pole käinud vaid Austraalias, Aasias ja Lõuna-Ameerikas.
Hingetõmbepausi pole Aganal tänavu olnudki. Alles tegeles ta plaadi väljaandmisega, siis kooli õppetöö käivitamisega, seejärel vedas Viljandi kitarrifestivaliga ja nüüd on juubel tulemas.
“Olen alati olnud meeskonnamängija, nüüd aga tahaks ka oma bändi toimetada, oma asja ajada. Terve elu olen olnud nn sideman, ansambli liige. Et olla eesliinil, peab ambitsioone olema rohkem,” kinnitas Agan. Nüüd, poolesajandilise juubeli eelõhtul, tahab ta pühenduda oma projektile.
Ain Agana juubelikontsert on 31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Aidas, kus juubilar improviseerib neile, kes teda kuulama tulevad, koos oma sõpradega, kellega elu jooksul koos musitseeritud: Eesti Keeled, Raul Sööt, Hedvig Hanson, Raivo Tafenau, Riho Sibul, Maian Kärmas jt.
JAANIKA KRESSA
CV Ain Agan
*Õppinud Mustvee I KK, H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis
*Eesti Raadio Estraadiorkester
*stuudiomuusik
*Kiili Kunstide kooli õpetaja
*Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia
jazzmuusika õpekava hoidja, kitarriõppejõud
Autorilpaadid:
*Ramp -1995
*Ain Agan ja Tallinna Kammerorkester -2005
*Pictures -2009
*Osalenud umbes 150 CD salvestusel
