Jelena Skulskaja oli kohtumisele kaasa võtnud oma tänavu ilmunud raamatu „Armastus vene kirjanduses“ ja oma kõige enam premeeritud lapsepõlveromaani, talle endale kõige kallima raamatu „Marmorluik“.
Jutuajamist alustas Jelena oma raamatu, „Armastus vene kirjanduses“ tutvustamisest. Teos on algselt ilmunud esseedena kuulehes KesKus, need on tõlkinud Jelena kauaaegne sõber Juku-Kalle Raid. Arutluste põhiteemaks on viisid, kuidas räägivad armastusest eelmise ja üle-eelmise sajandi vene kirjanikud. Jelena Skulskaja väitel on Ivan Bunin ainuke vene kirjanik, kes päriselt on kirjutanud armastusest. Armastuse teemadeni jõudes oliBunin ligi seitsmekümnene.
Rahulolematus eluga
Alustades oma käsitlusi Gribojedovist, mõistis Skulskaja, et vene kirjanduses on armastuse või oodatuse eelduseks, et oodatav kirjutab kaunist luulet. Seda kohtas ta ka vene kirjanduse kuldse ja hõbedase sajandi autorite juures.
Pikemalt peatus Skulskaja Lev Tolstoi „Anna Kareninal“, mis viis ta mõttele, et armastuse asemel kujutatakse vene kirjanduses sageli hoopis teistsuguse elu igatsust ja rahulolematust oma päriseluga. Vahel viib kirjandustegelase oma elu hindama see, kui ta kaotab midagi, mis tal olnud on.
Võrreldes vene ja eesti luulet, nimetas ta peamiseks erinevuseks seda, et eesti luule kasvab rahulikult välja elust enesest, samal ajal kui vene luules valitseb väga suur pingutus ja närviline energia. Vene luuletaja kirjutab oma surematut luulet, kui ta on vanglas, kodumaalt välja saadetud, kui armuke on ta maha jätnud või teda on tabanud mingi muu suur õnnetus.
Vene kirjandus annab teada, et hea inimene peab olema tingimata õnnetu. Mitte, et meid kogu aeg südametunnistus piinaks, vaid peaksimegi üldse kogu aeg õnnetud olema. „Vene luule otsib endale just seda õnnetust, ja ilmselt see õnnetus lõpuks ka tuleb tema juurde,“ ütles Skulskaja. Tema üllatuseks on eesti luule praegu tema jaoks väga hea, kuigi eeldas, et kui Eesti saab vabaks, kaob põhjus ja kannatus, mis vene kirjanduse näitel paneb head luulet kirjutama.
Meeldib eesti luulet tõlkida
Jelena Skulskajale meeldib tõlkida eesti luulet, kuid erinevalt eesti proosakirjanike Jaan Krossi, Enn Vetemaa ja Andrus Kivirähki loomingust, ei soovi kirjastused palju venekeelset eesti luulet avaldada.
Veel rääkis kirjanik põgusalt romaani „Marmorluik“ saamisloost. Ettepaneku lapsepõlveromaan kirjutada tegi talle kirjastuse Petrone Print omanik ja juhataja Epp Petrone.
Üks Jelena Skulskaja pikaealisi ettevõtmisi, millest ta ka kokkutulnutele põhjalikult rääkis, on Poeesia sõpruskond – noorte teatristuudio Kirjanike Liidu juures, mida ta juhendab. „Koos käivad noored vanuses 15-20 aastat, kes huvituvad luulest, selle tõlkimisest, luulekavade ettevalmistamisest ja nendega festivalidel esinemisest. Osalejate hulgas on nii vene kui ka eesti noored. Töökeelteks on peale eesti ja vene keele kindlasti ka mõni võõrkeel, olenevalt kavast kas saksa, inglise või prantsuse keel,“ märkis Skulskaja.
Kuulajaid lõbustasid elavad lookesed Jelena sõbra ja kollegi Juku-Kalle Raidi Venemaa ja vene kirjandusringkondade kohtumistest.
Mustvee raamatukogus oli võimalik soetada endale nii eestikeelne „Marmorluik“ kui ka „Armastusest vene kirjanduses“, ning saada oma uude raamatusse kirjaniku autogramm.
Mustvee raamatukogu sai kirjanikult kingiks venekeelse valitud proosakogumiku „Не стой под небом…“ („Ära seisa taeva all…“ toim.).
Jelena Skulskaja on sündinud 1950. aastal Tallinnas kirjanik Grigori Skulski tütrena. Ta lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli aastal 1974 vene filoloogina.
Skulskaja kirjutab peamiselt vene keeles. Lisaks on ta tõlkinud eesti keelest vene keelde Juhan Viidingu luulet.
Jelena Skulskaja on pikka aega teinud kaastööd ajalehele KesKus ning oli telesaate „Batareja” saatejuht. Tema arvamuslugusid saab lugeda ka ajalehest Postimees.
Jelena Skulskaja Eesti keeles ilmunud raamatud:
„Vene rulett“ essekogumik 2002
„Siilid udus“ esseekogumik 2006
„Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“ 2013
„Marmorluik. Lapsepõlveromaan“ 2015
„Armastus vene kirjanduses. Kakskümmend neli lugu lugejatelt“ 2018
Ilmumas:
Romaan „Piiriarmastus“ ja kogumik „Dovlatovi kolm linna“ koos Andrei Arjevi ja Aleksander
ANDRA KIRNA
