“Mul oli kunagi selline koer!” “Oi, ma olen nende nukkudega lapsepõlves mänginud!” “Vaadake, mul oli ka samasugune pesumasin!”
Niisuguseid hüüatusi kuuleb Mustvee linnaraamatukogus sellel nädalal veel päris tihti ja raamatukogu töötajad on nendega juba harjunud.
Raamatukogu direktor Laidi Zalekešina ütles, et mõte taoline näitus raamatukogupäevadeks kokku pani tuli talle raamatut “Unustatud mänguasjad” sirvides. Raamatukogupäevad on tänavu pühendatud just põlvkondade sidususele. Seda mõtet edasi mõeldes jõudis ta järeldusele, et vanu mänguasju oleks paljudel päris põnev taas vaadata.
Kuidas niisuguste asjadega üldse mängida sai
Nii hakatigi Mustvees lugejatelt uurima, kas neil on vanu mänguasju alles. Mõned lugejad loovutasid oma isiklikud kallid esemed rõõmuga näitusele, mõni kõhkles kaua, mõni lubas oma vanu asju vaid paar-kolm päeva ka teistel vaadata ja viis need siis koju tagasi.
Suuremaid esemeid loovutasid väga lahkelt Antonina Prussakova, Valentina Jazõkova ning Silvi Raudsepp ja Anu Ots, Lukia Suvorova.
Nüüd vaatavadki lapsed kõigepealt raamatukokku tulles mänguasjade näitust. Nüüdisaja lastel on raske aru saada, kuidas nende vanemad mängisid kummiloomadega. “Huvitav, kuidas nendega üldse oli võimalik mängida?” küsis üks poiss otse.
Ometi olid need päris lahedad ja huvitavad asjad praegu viiekümnendates-kuuekümnendates aastates inimeste lapsepõlve lahutamatu osa. Loomadega sai mängida loomaaeda, aga ka kodust majapidamist. Nutikamad panid koerad kodu valvama. Muidugi ei kannatanud kummiloomad pikka päikese käes seismist ja nii juhtuski, et need mänguasjad iga natukese aja tagant parandamist vajasid. Isad-emad oskasid seda tööd päris hästi ja mängud sellepärast mängimata ei jäänud.
Paljud täiskasvanud hoiavad senini puhvetikapis rahvariides nukke. Kui neid mängimiseks võtta lubati, siis sai neile hõlpsasti riideid valmistada ja kui emal-vanaemal kusagil riidelappe leidus, kasutati need kohe ära.
Mood ja nukuvankrid
Pesumasin ja teised n-ö uuema aja vidinad kuulusid kolme-neljakümneaastaste põlvkonna lemmikmänguasjade hulka. Siis tuli juba ka nukumööbel ja -köögid ning muud plastmassist minitarbeesemed. Need olid tüdrukute absoluutsed lemmikud ning mingis eas ei kujutatud kodu mängimist nendeta ettegi.
Nukuvankrid on aga läbi aja väikeste tüdrukute hädavajalike mänguasjade hulka kuulunud. Lausa uskumatu, et neid vankreid valmistati ka sada ja rohkemgi aastat tagasi, ainult et siis nägid nad teistmoodi välja. Igal ajastul on olnud oma mood ja seda on ka nukuvankrite puhul järgitud.
Moskva olümpiamängude maskotid karu Miša ja purjeregati loom hüljes Vigri, olid omal ajal olemas ilmselt pea igas kodus. Õnneks on neid veel tänaseni alles.
Konstruktorid ja klotsid aga on kindlasti päris ajatud asjad ja praegused isad-vanaisad on nendega mänginud. Küllap on neid mõnes kodus lastele ja lastelastelegi alles hoitud ning legoklotside kõrval võivad need praegugi huvi ja vaheldust pakkuda.
Mustvee linnaraamatukogu direktor Laidi Zalekešina ütles, et ühel päeval tuli tema juurde väike tüdruk ja küsis, kas näitusel väljas olevat lotomängu ka laenata saaks. Kahjuks pidi raamatukogutöötaja talle ära ütlema.
i
HELVE LAASIK
