Täna keskpäeval pannakse Tartu Raadi kalmistu mulda puhkama augusti algul meie hulgast lahkunud Ilmari Karro tuhastatud põrm. Põneva saatuse ja põnevate huvidega mees elas suurema osa oma elust Tartus ja Tartumaal, viimased seitse aastat aga Jõgeval.
1932. aasta 20. mail sündinud Ilmari Karro lapse- ja noorukipõlv möödus vaheldumisi Tartus ja Vasulas. Õppinud oli ta nii metsa töötlemist (Leningradis) kui ka ehitust ja arhitektuuri (Tallinna Polütehnilises Instituudis), ent töötanud polnud ta kummalgi erialal. Laiem avalikkus teadis teda hoopis filmitutvustuste ja filmikommentaaride autori ning horoskoopide ja sünnikaartide koostajana. Filmitutvustusi kirjutas ta Tartu filmibaasi direktori asetäitjana töötades ning need ilmusid enamasti Peeter Karu nime all ajalehes Edasi (sellist nime kandis Postimees nõukogude ajal).
Astroloogia juurde juhatas Ilmari Karro brošüür “Taevatähed ja inimese iseloom”. Selle Henrik Sepamaa koostatud trükise leidis ta teismelisena oma Tähtvere kodumaja kuurist samas majas kunagi elanud professorist järele jäänud kirjavara hulgast. Peale astroloogia on teda kogu elu huvitanud müstika: mõistatuslikud lood kohtumistest tulnukate ja salapäraste võõrastega ning muud salapärased juhtumid.
Nii enda kogetud kui ka teiste jutustatud sedalaadi lood koondas Ilmari Karro raamatusse “Müsteeriumid”, mis ilmus kirjastuse Sünnimaa vahendusel 1999. aastal. Aasta hiljem üllitas sama kirjastus Ilmari Karro raamatu “Nõia järeltulija”, mis kõneleb autori vaaremast, Liivimaa nõia ja ravitsejana tuntuks saanud Muuli mammast. Ilmari Karrole pakkusid huvi ka mitmed kultuuriloolised teemad, mille kohta ta Eesti Kirjandusmuuseumist ja mujalt materjali kogumas käis.
Jõgevale kolis Ilmari Karro 2004. aasta märtsis. Kui muidu elas ta siin suhteliselt üksildast elu, siis linnas ringi liikus ta palju. Üsna sageli võis allakirjutanu hommikul mööda Aia tänavat tööle sõites näha härra Karro pikka vibalikku kogu kesklinna poole astumas. Jõgeva linnaraamatukogus oli ta väga sage külaline. Ta luges palju. Väga huvitatud oli ta näiteks eesti kaasaegsest kirjandusest. Tartu autorite uuema loomingu luges ta näiteks enam-vähem tervenisti läbi. Ilukirjanduse kõrval huvitus ta endiselt ka astroloogiast ja esoteerikast, hoidis end lugemissaalis värskeid ajalehti lugedes igapäevasündmustega kursis ega öelnud ära ka heast kirjapandud huumorist.
Raamatukogutöötajate sõnul oli Ilmari Karro vaikne, rahulik ja mingil iseäralikul moel kindlustunnet sisendav inimene. Raamatukogu korraldatud kirjandusõhtutel ta küsima ega oma arvamust avaldama ei tükkinud, küll aga oli alaline tänulik kuulaja. Tagantjärele on nii mõnelgi raamatukogutöötajal kahju, et igapäevatöö kiiruses huvitava ja erudeeritud külastajaga pikemad jutud rääkimata ja maailma asjad põhjalikumalt läbi arutamata jäid.
Mitmel aastal osales Ilmari Karro linnaraamatukogu, Betti Alveri Fondi ja Betti Alveri muuseumi korraldataval omaloomingukonkursil “Betti Alveri jälgedes” ja jõudis alati äramärgitute hulka. Möödunud aastal ilmunud kogumikus “Betti Alveri jälgedes 1997-2010” on ära toodud tema neli luuletust ning mõistujutt “Paan ja Kaja”.
Vooremaa toimetuselgi oli Ilmari Karroga meeldivaid kontakte. Vaike Käosaare pikem portreelugu temast ilmus Vooremaas 2005. aasta jaanuaris, hiljem ilmus mõningaid tema enda kirjutisi. Tänavu juuliski tuli ta toimetusse, et küsida, kas oleksime huvitatud artiklist, mis kõneleb tema onust Waldemar Jaegerist, kes aitas Johannes Pääsukesel Eesti esimest filmi teha, ent puudutab riivamisi ka kuulsat keeleteadlast Villem Ernitsat ja nimekat rätsepat Eduard Uusenit. Loomulikult olime me sellisest artiklist huvitatud: nii head kirjutajad ei tule meile nii põnevaid lugusid pakkuma sugugi iga päev!
Mõne päeva pärast oli Ilmari Karro valmis loo ja piltidega toimetuses tagasi ning lugu nägi trükivalgust 16. juulil ehk täpselt Villem Ernitsa 120. sünniaastapäeval. Nädal-poolteist pärast loo ilmumist käis autor piltide järel ning rääkis ka järgmisest võimalikust artikliteemast. Teda oli nimelt tõsiselt huvitama hakanud 1882. aastal Saadjärve vallas sündinud ja 1963. aastal Madridis surnud poliitiku ja revolutsionääri Aleksander Eduard Kesküla isik. Nimetatud persoon on teatavasti üks keskseid tegelasi filmis “Minu Leninid”.
See artikliidee jäi kahjuks teostamata. Teostamata jäi ka unistus käia ära Pariisis, millest Ilmari Karro rääkis ajakirja Naised tänavuse aasta 8. juuli numbris ilmunud Helo Talva artiklis “Liivimaa nõia järeltulija mõõdab inimese elu pikkust”. Tema enda elu lõpuni oli jäänud selle tähelepanuväärse pealkirjaga artikli ilmudes vähem kui kuu: 6. augustil leiti ta oma korterist surnuna. Urn tema tuhaga maetakse Raadi kalmistule üsna tema vanemate hauaplatsi lähedale. Kultuuri- ja müstikalembest meest koguneb ära saatma tema sõprade ja austajate ring.
i
RIINA MÄGI
