Selle aasta jaanuar kujunes mustaks: üheksas liiklusõnnetuses hukkus 10 inimest. Kui veel kümme aastat tagasi oli selline olukord tavaline, siis viimase viie aasta jooksul pigem ebatavaline. Loomulikult esitatakse maanteeametis endale küsimus, kas ja mida saame meie teha, et kõigil liiklejatel oleks edaspidi ohutum?
Liiklusõnnetus toimub kiiresti, ent selle asjaolude väljaselgitamine tagantjärele nõuab rohkem aega. Praeguseks ei ole jaanuaris toimunud õnnetused tervikuna läbi analüüsitud, kuid esimesed järeldused oleme siiski teinud. Üks olulisi tegureid, mida ka liiklusohutuse osas vaatame, on kindlasti teehooldus, et hinnata, kas ja mida tuleks kiiresti teisiti teha. Talv ei ole veel läbi ning kui teehooldusega midagi parandada annab, siis tuleb seda teha.
Kuidas teeolud õnnetust mõjutasid?
Talviseid teeolusid, kus teekattel võis esineda lund või jääd, tuli ette kokku kuue liiklusõnnetuse puhul. Ülejäänud kordadel oli tee kas kuiv või märg ning tee olukord vastas pigem meie sügisele kui talvele. Nelja liiklusõnnetuse puhul võisid teeolud nende toimumist või tagajärgi küll mõjutada, ent see mõju oli pigem väike.
Kahe liiklusõnnetuse puhul on siiski võimalik, et teeolud mõjutasid nende toimumist oluliselt. On inimlik seostada toimunud liiklusõnnetus kohe lumesajuga ja sealt omakorda teehooldega. Me ei oska hetkel veel öelda, kas see nii oli ja kas teehooldusega oleks saanud olukorda muuta, kuid kindlasti selgitame selle välja ning vajadusel korrigeerime oma tegevusi. Kindlasti on teehoolduses arenguruumi.
Siiski paistab ka jaanuaris toimunud hukkunutega liiklusõnnetuste taustal, et ainult parema teehooldusega pole võimalik selliseid traagilisi õnnetusi vältida. Kui näiteks buss sõitis kehvades ilmaoludes veokile tagant otsa, siis julgeme varasema kogemuse põhjal hinnata, et teeoludest oluliselt rohkem mõjutas õnnetuse toimumist sõidukijuhi võime selles olukorras reageerida ehk siis õige pikivahe hoidmine ning tähelepanelikkus.
Oskus hoida õiget pikivahet
Kindlasti halvendab veoki taha kogunev tuiskav lumi nähtavust, aga kahjuks on ainus võimalus ohutuse tagamiseks hoida suuremat pikivahet.
Kuidas siis ikkagi hoida õiget pikivahet ja hinnata, milline see peaks olema? Kõige kergem on seda hinnata, kui ees liikuv sõiduk möödub mingist tähisest (nt post, märk teekattel vms) ja taga sõitja hakkab lugema sekundeid. Kui asulas jõuab lugeda vähemalt kahe ja väljaspool asulat kolme sekundini, kuni ise samast tähisest möödud, siis on pikivahe õige. Libeda teega peaks vahe pikem olema, sest ootamatuste võimalus on suurem.
Juhil kulub reageerimiseks veidi üle ühe sekundi ning siin on teine-kolmas sekund varuks, kui ohtu märgatakse hilja või reageerimine ei ole tavapärane.
Kahjuks paistavad mitmete jaanuaris toimunud liiklusõnnetuste tagant juba tüütuseni korratud probleemid: turvavarustuse (turvavöö või helkur) mittekasutamine, lubatust oluliselt suurem kiirus, sõidukijuht on alkoholi tarvitanud või tehakse keelatud kohas möödasõit. Siinkohal tahaks rõhku panna just möödasõidu ohtlikkusele talvistes tingimustes kahel põhjusel. Esiteks on tee ristlõike osas rehvide ja tee vaheline sidestus erinev (sõidurööbastes parem, lumistel aladel halvem) ning autot pöörates tekitame külgjõu, mis on juhitavuse kaotamise eelduseks. Mida järsemad on pöörded ja mida suurem on sidestuse kaotamise oht, seda suurem on oht, et tekib külglibisemine, mille käigus kaotame auto üle sisuliselt kontrolli.
Ohutu liiklemise aluseks on oskus mitte sattuda ohtlikesse situatsioonidesse. Ainult nii on võimalik, et me otsustaval hetkel ei eksi ja sellega ei kaasne liiklusõnnetus. Kuuleme ka soovitusi, et juhid võiksid libedarajal rohkem harjutada. Kahjuks ei muuda libedarajal harjutamine kedagi ohutumaks juhiks, pigem näitavad uuringud vastupidist – juhtidel tekib veendumus, et nad saavad keeruliste situatsioonidega hakkama, ning võtavad suuremaid riske.
Lõpliku otsuse teeb liikleja
Tulemuseks on see, satutakse sagedamini ohtlikesse olukordadesse, mis seetõttu ka realiseeruvad sagedamini. Siin on oluline välja tuua asjaolu, et libedasõidu harjutusi teeme me kontrollitud tingimustes, kus ei ole teisi liiklejaid, teelt väljasõidu korral on rohkem vaba ruumi jne. Tiheda liiklusega maanteel on määramatust ning ootamatusi palju rohkem, ja see ei ole kontrollitud oludega võrreldav.
Praegu on need arvamused esialgsed ning konkreetsemate järeldustega läheb veel aega. Ent kindlalt saame öelda, et jaanuari liiklusõnnetusi mõjutanud probleemidest on kahjuks hulk selliseid, mida saavad lõppkokkuvõttes ennetada ainult liiklejad ise.
Maanteeamet saab teha teavitustööd turvavöö kasutamise vajalikkusest ning politsei rikkujaid karistada, aga lõpliku otsuse teeb siiski liikleja. Sama kehtib ka suure kiiruseületamise ja joobes juhtimise puhul. Sellesse, et inimesed meie teedel ei hukkuks, peavad teadlikult panustama kõik liikluse osapooled.
- aastal hukkus meie liikluses 48 inimest, mis on läbi aegade madalaim arv. 2016. aastal hukkus meie teedel oluliselt rohkem, tervelt 71 inimest, seetõttu ei osanud me ka eelmise aasta alguses nii suurt langust ette näha. Liiklusohutuses tulebki olla konservatiivne, seepärast lisasime juba aasta alguses hukkunute arvu vähenemist kommenteerides juurde, et ühe aasta muutuste põhjal ei saa liiklusohutuse paranemisest rääkida ning selle põhjal ei ole veel võimalik järeldada, et edaspidi nii jääbki. Kahjuks me seekord ei eksinud.
ERIK ERNITS, maanteeameti liiklusohutuse osakonna juhataja
