Eesti Vabariigi aastapäeval on paras hetk mõelda, millised on meie riigi rahvusvahelised positsioonid. On päris ilmne, et juba aastaid naudib Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena sõprade ja liitlaste toetust. Sellist seljatagust pole meie väikeriigil kunagi varem ajaloos olnud.
Samas ei saa eitada, et viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas eriti Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid. Euroopa Komisjoni president Barroso ütles Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem. Otsati on selles arvamuses terake tõtt, kuid kahjuks ilmselt rohkem siiski soovmõtlemist.
Erimeelsused kasvavad
Euroopa välisministrite kohtumine Brüsselis näitas ilmekalt, et ühenduse sees on erimeelsused pigem kasvamas kui vähenemas. Soome välisminister Alexander Stubb, kes teab oma kogemusest suurepäraselt Euroopa Liidu sisemist toimimist, kirjeldas ajakirjanikele väga kriitiliselt hetkeolukorda.
Kuigi Eesti välisministri arvamust pole rahvusvahelises meedias käsitletud, tuleb meilgi olla ettevaatlikult murelik Euroopa võimaliku klikistumise suhtes. Suurriikide soov initsiatiivi näidata on mõistetav, kuid see ei tohiks kindlasti toimuda teiste liikmesriikide üleselt või hoopiski selja taga. Samuti pole kuigi veenev ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikide minisummit eeloleval pühapäeval enne erakorralist ülemkogu.
Teisalt jättis Brüssel lahti küsimuse, kas Euroopa Komisjoni ettepanekust kulutamata eelarverahade suunamisest eeskätt infrastruktuuriprojektidesse saab asja või mitte. Igatahes oli Saksamaa viie miljardi euro jagamisele kindlalt vastu ning loodab oma osa sellest tagasi riigikassasse saada. See puudutab ka meid, sest Euroopa Komisjoni eelistatud projektide hulgas on Estlink 2.
Mure idapartnerlusprogrammiga
Veel üks murekoht on seotud Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammiga. Ka siin ei suutnud liikmesriigid saavutada ühisosa. Ühed olid vastu täiendava raha (350 miljonit eurot) eraldamisele, teised (nagu Prantsusmaa välisminister) sooviksid kutsuda programmis vaatlejana osalema ka Türgi ja Venemaa.
Seoses Venemaaga tegi oma avangu eile ka Hispaania peaminister Zapatero. Hispaania seab üheks oma prioriteediks EL eesistumisel 2010. aasta algul Venemaa integreerimise “loodava Euro-Atlandi ruumiga”. Mida see tegelikult tähendab, jääb hetkel arusaamatuks.
Euroopa Liidul on täna probleeme tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem oma ajaloos. Imerohtu pole mõistagi olemas, kuid üks kindlam viis raskustest ülesaamiseks on siiski paljuräägitud Euroopa ühtsus ja solidaarsus. Eesti peaks olema siin nende riikide seas, kes selgelt väljendavad oma poolehoidu just nimelt tugeva ühisosa leidmisele Euroopa riikide seas. Puudutagu see siis siseturgu või välisküsimusi.
MARKO MIHKELSON,
Riigikogu liige, IRL
