Seoses Estonian Airi suure kahjumiga on jällegi päevakorral teema, et kuidas küll peaks riik käituma ja kas ta ikka peaks majandusellu sekkuma või mitte.
Suures pildis on Eesti üks osake maailmast ja Euroopast ning seetõttu ka mõjutatud kõikidest majandusprotsessidest meie ümber. Ka mina kuulun nende hulka, kes ei usu, et kõikvõimas turg on see, mis asjad ise paika paneb. Lühiajaliselt on see mõnedes sektorites loomulik, aga täna võiks ka Eesti juba aru saada, et ühe majandusmudeli aeg on läbi.
Kui vaadata, mis mujal maailmas toimub, siis suured ning liberaalse majandusega riigid on täna arusaamisel, et on vaja protsessidesse sekkuda. Eesti riik peab samuti oma ettevõtjatele ja majandusarengule appi minema, mitte jätkama pidurdusmeetmete rakendamist.
Kuidas paekivist pauguga sealiha toota
Ei ole olemas tõepoolest meedet, mille rakendamisel õnnestuks tänapäeval ellu viia Jaan Tatika ammune unistus ning pauguga paekivist sealiha toota, kuid valitsusel on siiski selged hoovad, et nad ise ei muutuks tulevaste põlvede jaoks kuulsuse narrideks.
Esimeses järjekorras tuleb anda ettevõtjatele kindlus, et igasugusel tõmblemisel maksupoliitikas on lõpp ja igasugustest maksumuudatustest teatakse vähemalt aasta ette. Riigieelarve mõistes on suhteliselt valutult võimalik avardada ja laiendada Kredexi kaudu antavaid garantiide süsteemi eksportivate ettevõtete toetamiseks.
Sama kehtib ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ettevõtlust toetavate meetmete kohta, mida saab kindlasti rakendada veelgi sihipärasemalt ning teha otsustusprotsessi oluliselt kiiremaks ning kliendisõbralikumaks.
Kindlasti tuleb kiirelt teha otsused täiend- ja ümberõppevõimaluste laiendamiseks ja seda eelkõige sedapidi, et ettevõte saab iseendale ise vajaliku töötaja välja koolitada ning selleks saadakse riigilt tuge või maksusoodustust. Üle ega ümber ei saa ka ettevõtlusaktiivsuse kasvatamisest ning siin ei ole lahenduseks mitte see, et ma saan mõne tunniga ettevõtte registreeritud, vaid ikka see, kuidas jõuan võimalikult vähese aja- ja ressursikuluga reaalse tegevuseni.
Ettevõtja pole kurjategija
Kõikvõimalike tegevuslubade ja kasvõi käibemaksukohuslaseks registreerimise protsess on Eestis ikka suhteliselt koomiline, eriti arvestades kõlavat retoorikat meie suurest ettevõtjasõbralikust keskkonnast. Ettevõtjaga suheldes ei saa eeldada, et tegemist on võimaliku kurjategijaga, vaid teda tuleks ikka vaadata kui väärtuste kasvatajat.
Samuti saaks ilma sisuliste eelarvekärbeteta võimaldada maksusoodustusi alustavatele ettevõtjatele ja miks ka mitte tegutsevatele ettevõtjatele uute töökohtade loomisel. Palju mõistlikum oleks mitte diskuteerida sotsiaalmaksu ülempiiri seadmise üle kõrgepalgalistele, vaid võib-olla tuleks hoopis kaaluda alustavatele ettevõtjatele maksusoodustuste pakkumist, et julgustada inimesi ettevõtlusega alustama.
Sotsiaalmaks on üks meie väheseid nn solidaarsusel põhinevaid makse ning selle pügamine ülemisest otsast võib esmapilgul tunduda atraktiivne. Aga selle mõju uute ja ilusate töökohtade tekkeks võib osutuda mulliks. Järgmisel aastal oleme juba niigi kääride ees, kus pensione tuleb välja maksta enam, kui sotsiaalmaksust pensionikassasse laekub.
Suur otsustamise koht on oluliste ja pikaajaliste strateegiliste infrastruktuuriinvesteeringute otsustamine, olgu selleks siis kas Tallinna-Tartu maantee või investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamisse. Ei ole mõeldav, et kõik suuremahulised investeeringud tehakse jooksvate tulude arvelt. Täna on ehitushinnad ühelt poolt vägagi madalal ning riigil oleks vaja erinevate tööde teostamiseks soodsaimat võimalust lisaraha kaasamiseks.
Minu hinnangul võiks riik täna laenamise asemel väljastada võlakirju, mille tulemusel oleks meie oma inimestel turvaline võimalus investeerida võlakirjadesse ning teisalt saaks riik selle ressursi väga otseselt suunata Eesti majanduse elavdamiseks turule. Ja lõppkokkuvõttes saaksid tehtud ka hädavajalikud investeeringud, mis muidu jäävad tänast tempot silmas pidades järgmist inimpõlve ootama.
Enamusosalus peaks olema riigi oma
Aga tulles tagasi seni Eestis kõrgeima lennuga riigi osalusega äriettevõtte juurde, tuleb tõdeda, et strateegilised riigiettevõtted peavad kuuluma riigile. Ka Estonian Airi enamusosalus oleks pidanud jääma riigi kontrolli alla. Kuid teada on, et kes vana asja meelde tuletab, sel…
Estonian Airi tänane seis näitab vastupidise tegevuse järjekordset lõpptulemust ja riigil on tõepoolest valida, kas see vähemusosalus lõpuks võõrandada või siiski koos suuraktsionäriga ettevõttesse lisaraha panna. Ühtpidi lihtne, aga teisalt ülikeeruline valik. Selle juhtumi puhul peab riik toetamise korral siiski selgelt tagama, et väikese Peetrina ei hakata suurt toitma. Samas, kui siin kohe kiireid samme ei astuta, siis saab pärast vaid targutada, et sellest rongist, õigemini küll lennukist, jäime lootusetult maha. Eestlastel on tabav vanasõna: tark õpib teiste ja loll oma vigadest.
iii
KAJAR LEMBER, Rahvaliidu peasekretär
