Tundub, et parim elu on see, mida on võimalik veeta sõltumatuna, teenistuses käimata. Et aga täielik materiaalne iseseisvus jääb meile enamasti kaugeks unistuseks, siis võiks olla paremuselt järgmine variant sinekuur. Sõna tuleb ladina keelest ja tähendab “mure- või hoolevaba” ehk siis ametikohta, kus palka saab, aga midagi tegema ei pea.
Liialdades on isegi väidetud, et nõukogude ajal teesklesid kõik töötegemist. Nii see kindlasti olla ei saanud, kuid sinekuure leidus sellegipoolest laialt. Näiteks on Mihkel Mutt ühes nõukogudeaegses romaanis kirjeldanud kirjastuskabinette, mis olid täidetud igavlevate ja elegantselt vananevate naistega, tähtsate meeste kunagiste armukestega. Aga isegi katlakütja ja öövalvuri amet oli suhteliselt sinekuurne. Aega ja vabadust elu üle mõtteid mõlgutada pakkunuksid need kohad laialt, kui ainult nendega kaasnenuks parem ligipääs informatsioonile, raamatutele, ajakirjadele jne ning kui mõttetöö vilju oleks saanud ka avalikult jagada. Sest nagu Bertolt Brecht on öelnud: “Õpetada ilma õpilasteta, / kirjutada ilma kuulsuseta /on raske”.
Tänapäeval aga on sinekuurid õige defitsiitsed ning jagunevad ebademokraatlikumalt kui vanasti. Paistab, et sinekuure jagub praegu peamiselt parteilastele. Erakonnad ilmutavad oma teenekate liikmete vastu veel piisavalt vanemlikku hoolt ega lase halbadel aegadel, näiteks pärast valimiskaotust, nälga jääda. Selleks luuakse juba võimul olles varjupaiku, kuhu oleks hiljem hea taanduda. Sinekuuride magusat lõhna võib haista nimetuste tagant nagu nõunik, nõukoda, mõttekoda, arenduskeskus, strateegiliste uuringute instituut jne. Hiljuti oli näiteks juttu ühest Tallinna linnaga seotud “oikumeenilisest” sihtasutusest või nõukojast, kus mitmete erakondade erusõdurid sõbralikult üheskoos tööd teevad (või õigemini ei tee). Muidugi on nende seas kindlasti ka väga pingelisi töökohti. Ja loomulikult on ka töökoha täitjaid erinevaid: mõni saab teise inimese nädalatöö poole päevaga tehtud ning mõjub seetõttu kogu ülejäänud aja teiste silmis ärritavalt muretuna.
Varjatud sinekuuri pidamine on arvatavasti siiski moraalselt mõnevõrra kulutav, sest üldsusele on tarvis jätta mulje, et ametikoht on tähtis, vajalik ja vaevarohke. Enamasti tunneb sinekuuri pidaja ära sügavast murekortsust silmade vahel. Murelikkuse teesklemine teeb inimese lõpuks ka päriselt murelikuks: kui ei millegi muu, siis näiteks oma sinekuuri säilimise pärast.
Minu loo mure on aga esmajoones see, kuidas taastada sinekuurid kirjanikele, kunstnikele jt loojatele. Kultuurkapitali stipendiumid seda päriselt ei võimalda, sest need ei vabasta loojat murest kaugema tuleviku pärast. Heino Kiik käis aastaid ringi mõttega asutada Kaunite Kunstide Akadeemia, aga kuna see plaan on nii avameelselt sinekuurne, siis pole see kahjuks suurt populaarsust pälvinud. Tänapäeval on isegi kultuurinõuniku amet professionaliseerunud, kultuurikorraldajatel on oma släng ja nad oskavad joonistada graafikuid, ringe ja ruute, millega kirjanikud tavaliselt toime ei tule.
Ameerikas on näiteks kõik vähegi nimekad luuletajad pandud ülikooli, justkui kuldpuuri, õpetajateks. Mõne aasta tagust Ameerika luuleparemiku aastaraamatut sirvides torkas mulle silma, et sadakonnast esindatud luuletajast oli “päris” töökoht ainult ühel-kahel, ülejäänud õpetasid ülikoolis luuletamist. Seevastu modernismi klassikud töötasid kas pangas (noor T. S. Eliot, Wallace Stevens) või elasid rikaste daamide kulul (vanem Eliot, Rilke, Yeats). Et jutt liiga pessimistlikult ei lõpeks, teeksin vähemalt ühe konstruktiivse ettepaneku: Tallinna ülikool võiks Tartu ülikooli vabade kunstide professuuri eeskujul ka mingi sellelaadse ametikoha sisse seada. Ent samas ei tohi unustada, et igast sinekuurist parem on sõltumatu majanduslik kindlustatus. Kahjuks on eesti luuletajatest saanud seda nautida ehk ainult Karl Eduard Sööt.
EHA NÕMM
