Arheoloogilised mündileiud on esmalt meie ajaloo infoallikad, kaugema mineviku tundmaõppimiseks hindamatu uurimismaterjal. Viikingiaegsed mündiaarded on sealhulgas kõige olulisemad, kuna kajastavad seda ajalooperioodi, mille kohta kirjalikke allikaid ei ole.
<font face=”arial,helvetica,sans-serif”>
Ajaloolist väärtust on väga keeruline, kui mitte võimatu rahasse ümber arvutada, samas on korrektsel leidjal muinsuskaitseseaduse alusel õigus leiuautasule. Seetõttu arvestavad eksperdid ajaloolise väärtuse kõrval ka müntide turuväärtusega, st rahvusvahelistel oksjonitel makstavate hindadega. Leiuautasude üks eesmärk on motiveerida leidjaid illegaalse musta turu asemel muinsuskaitseametisse pöörduma ning leidudest teada andma, et informatsioon jõuaks ajaloolaste ja arheoloogideni.
Kollektiivne otsus
Igal mündiaarde leiuautasu määramisel arvestatakse nii aarde leidmise ja riigile üle andmise asjaolusid kui arheoloogilist leiukonteksti. Samuti hinnatakse numismaatiliselt aarde koosseisu, müntide haruldust ja säilivusastet. Mida paremini on münt säilinud, mida haruldasem, seda kõrgem on ka tema turuväärtus. Meie leidudes valdavas enamuses olevad Saksa mündid on enamasti vermitud halvasti või väga halvasti, sageli loetamatud ja määramatud ning on seetõttu ka odavamad. Parema säilivusega Inglise mündid või Skandinaavia päritolu mündid on haruldasemad ja seeläbi ka keskmiselt kordades kallimad. Samas omavad ajaloolist väärtust ka halvasti säilinud ja tavalised mündid, mida oksjonimajad ei pruugi müükigi võtta. Seda võtab riik leiuautasu määramisel arvesse.
Ükski leiuautasu määramine ei ole ühe amentiku otsus, vaid on kollektiivne arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu ettepanekuid arvestav seisukoht, mis võetakse kõigi asjaolude kaalumise järel. Kõiki erinevaid aspekte arvesse võttes on igati võimalik, et mõni väiksem, kuid väärtuslikumaid münte sisaldanud aare võib olla hinnalisem kui suur, ent halvas seisukorras tavamüntide leid.
Olulised infoallikad
ja äärmiselt kohatu tuua Änkküla aardeleiu ja leiuautasu summa võrdluseks hoopis teistsuguse koostise ja leiusituatsiooniga aardeleidu Ida-Virumaalt ja selle leidjatele määratud leiuautasu.
Virumaa mündiaare saadi maapõuest algsest asukohast kätte monoliidina, potipõhi üle 100 mündiga puhastati välja laboris. Aarde 251 mündist üle poole moodustasid Inglise ja Skandinaavia päritolu heas seisukorras mündid.
Teaduse seisukohast on tegemist ainulaadse leiuga nii koostise, säilivusastme kui dateeringu poolest.
Änkküla aarde 308 münti olid maapõues pinnasetöödega juba leidmise hetkeks segi pööratud ja ajahambast kõvasti pureda saanud. Peamiselt saksa päritolu mündid ei olnud haruldased, olid halvasti säilinud, nende turuväärtus oleks igal mündioksjonil oluliselt väiksem olnud.
Samas on mõlemad leiud olulised infoallikad hilisrauaaegsete kaubasuhete ja –teede ning asustuse uurimisel.
Mõlema leiu avastajad väärisid ka kõrget tunnustust, mistõttu määrati mõlemal juhul kõrgeim võimalik leiuautasu.
Sel aastal on muinsuskaitseamet määranud aasta esimesel poolel juba 65 950 euro ulatuses leiuautasusid, mis näitab, et riik on vastu võtnud otsuse tunnustada kultuuriväärtusega aarde leidjaid väärilise autasuga, hinnates kõrgelt nii ajaloopärandit kui sellega seadusekuulekalt ümberkäimist.
Änkkülast täpsemalt
2013. aasta sügisel kontrollisid muinsuskaitseameti ja Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi arheoloogid Jõgevamaa Detektoristide Klubi leiuteadet. Jõgevamaal Änkkülas päevavalgele tulnud viikingiaegsed hõbemündid viitasid piirkonnas peituvale muinasaardele. Leiualal viidi läbi arheoloogilised eeluuringud: tehti proovid, et teha kindlaks võimaliku kultuurkihi olemasolu ja piiritleda leiuala.
Päästekaevamised aarde algse asukoha väljaselgitamiseks ja aardejääkide kokkukorjamiseks otsustati läbi viia kevadel. Kuna kultuurkihti eeluuringute käigus ei tuvastatud, otsustati kasutada aardejääkide kokku kogumiseks ekskavaatorit. Kihthaaval pinnast eemaldades ja leide dokumenteerides oli võimalik, lähtudes aardejääkide levikuala “kokkutõmbamisest”, kindlaks teha ka arvatav aarde peitmise koht. Päästekaevamiste käigus avastati veel majapidamislohk ja hoonepõhi, mille vahetus läheduses säilinud kultuurkiht arheoloogiliselt läbi kaevati. Leiumaterjal hoonepõhjast viitab muinasaja lõpuperioodile. Änkküla aare koosneb kokku 308 viikingiaegsest mündist, neist 289 on Saksamaal löödud vermingud. Aarde varaseim võimalik peitmisaeg on aasta 1089, on väitnud muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert.
i
NELE KANGERT, muinsuskaitseameti inspektor
