Kassinurme mägedes tiksus möödunud nädalavahetusel taas muust maailmast sootuks erinev aeg: seal peeti Muistse Maailma Pidu ehk Mütofesti.
Laupäeva õhtupoolikul Kassinurme mägedesse jõudes tänan õnne, et ma ikka ette tean, mis seal toimub: kujutan elavalt ette mitteteadja ehmatust, kui ta 21. sajandi Eestimaa maastikul ühtäkki täisrelvastuses raudrüütlite salgaga kokku jookseks…
Esimene uudis, mille Mütofesti korraldajalt Mati Nuudilt kuulen, on see, et Kassinurme kuningriigis on vahetunud kuningas. Eelmine kuningas olla ühel jahiretkel kadunuks jäänud ja see andis noorele Raudküljele, kes eelmise kuninga ja tema vanemate vahelise tüli tõttu tosin aastat võõrsil oli viibinud, võimaluse koju naasta ja troonile tõusta. Asjaolu, et eelmine kuningas tegelikult meist kolme sammu kaugusel toimetab, ei häiri Nuuti ega tõtt-öelda ka mind: varem kuninga rollis esinenud mehel, keda Eesti muusikasõbrad InBoili nime all tunnevad, on lihtsalt uue identiteedi saanud ning korraldab nüüd mõõgavõitlust. Seda peetakse linnuse ees.
Et Mütofestile on tulnud ka Läti, Leedu, Poola ja Taani rollimängijaid ja taaskehastajaid, tuleb võistlusreegleid selgitada inglise keeles. Kõige olulisema tõe saan teada siiski eesti keeles ja selle ütleb välja üks pealtvaatajatest: kui kaks meest võitlusväljale lähevad, siis on kohe näha, kes neist võitma, kes kaotama läheb. Ehk siis: vaimne üleolek on määravam kui kehamass ja sõjariistad. Ilmselt kehtib sama põhimõte ka avamaalahingus, mida mõõgavõitluse lõppedes sealsamas pidama hakatakse. Kuipalju on tänapäeval üldse veel kohti, kus ennast vastasega otse silmitsi seistes tõestada tuleb? Ning kas sellest ei tulenegi paljud meie ühiskonna moraalihädad, et paljusid asju on võimalik teha distantsilt ja anonüümselt?
Militaarsed harrastused ei köida siiski kõiki Mütofestil osalejaid: mõned eelistavad neile hoopis rahumeelset käsitööd. Katusega piknikulaua taga koovad naised-neiud näiteks kõlavöösid: kes endale, kes sõbrale; kes esimest, kes juba mitmekümnendat.
„Vöökudumist proovida tahtjaid oli tublisti rohkem, kui meil vastu võtta oli plaanis, aga kelle sa ikka tagasi saadad,“ ütleb töötoa juhendaja Linda. „Õnneks olin mõned lisakomplektid kõlasid kaasa võtnud.“
Kui esimest korda vöökudumise ette võtnud neiu kurdab, et uudsuse ärevusest kipuvad lõngad ja muster sassi minema, siis kogenumad kurdavad hoopis muud: et pikalt vöö kohal küürutades kipub selg valutama hakkama, ent sellele vaatamata võib vöökudumisest haiglasse sõltuvusse sattuda. Eriti vastik olevat, kui pead just siis, kui vöö üles pandud ja käed kudumise järele sügelevad, matemaatikaülesandeid lahendama hakkama.
Sulavad kokku
Kui kõlavööd valmivad enamasti kaasaegsel viisil värvitud lõngast, siis linnuse lähedal püstkoja juures võib näha nööril kuivamas taimedega värvitud lõngavihikesi. Hommikuse värvimistöötoa juhendaja Viivika näitab, missugused toonid on saadud sealsamas umbrohuna vohavat lemmaltsa kasutades, missugused madara ning tamme-, toominga- ja pajukoore abil.
„Taimedega värvitud lõngad sobivad alati omavahel kokku,“ kinnitab Viivika. „Mõnikord kipuvad nende toonid liigagi kokku sulama, nii et kootav muster piisavalt esile ei tule.“
Sepikojas askeldab seltskond noori higiseid mehi, kelle töö tulemusena peab valmima rauast kolmjalg keedupaja jaoks. Seppade pealik Tanel sõnab, et kolmjalga tehes kasutavad nad mitme sajandi vanuseid töövõtteid ning et sepikojas tegutsedes peab olema kiire reaktsioon ja hea koostöö. Eriti siis, kui on vaja kaht rauatükki omavahel kokku keeta: raud ei püsi keetmiseks vajalikul temperatuuril ju kuigi kaua.
Mõõgatärina ja sepavasara kolksatuste taustaks kostab aeg-ajalt ka muusikat. Muusikuid pole Mütofestil mitte üks ega kaks, vaid mitme ansambli jagu ning nii mõnigi neist leiab põhjust pilli sõrmitseda ka muul kui õhtuse kontserdi ajal. Ligemale kahemeetrine Stefano Saksamaalt kohale sõitnud ansamblist Wolgemut eelistab siiski avamaalahingut jälgida.
„Rüütleid mänginud ning, pappkiiver peas, toigastega võidelnud oleme me poisikesepõlves ju kõik ning mulle väga meeldib, et osa mehi liiga täiskasvanuks ei saagi,“ ütleb Stefano.
Eriline energia
Mütofestil on ta juba teist korda ning peab Kassinurme mägesid erilise energiaga ning tugeva müstilise algega paigaks, kuhu selline festival sobib kui rusikas silmaauku. Saksamaalgi korraldatakse taolisi festivale ning eriti moes olevat keskaja taaskehastamine. Ka Wolgemuti repertuaaris on palju keskaegset muusikat.
„Keskaeg oli romantiline ajastu,“ ütleb Stefano. „Elulaad oli siis lihtsam ja maailmapilt mustvalgem kui tänapäeval ning su vastas oli konkreetne vaenlane, kellega pidid võitlema. Seepärast meeldibki paljudele tänapäeva stressirohkest elust vahepeal keskajas „puhkamas“ käia, kuigi tegelikult nad toonaseid olmetingimusi ilmselt taga ei igatse ning paarikümneaastaselt surra ka ei taha. Mina ise eelistan telgis elamisele üldse hotellis ööbimist.“
Enamik mütofestlasi ööbib aga tõepoolest telkides ning peaaegu muinas- või keskaegsetes tingimustes, kui vanamooduliste kuubede või undrukute taskus vahetevahel häält tegevad kaasaegsed sidevahendid välja arvata. Kõik on omas elemendis ja ajavad mingi erilise väärikusega oma asja.
„Juurte otsimine pole mingi sõnakõlks,“ ütleb Mati Nuut. „Inimene, kelle identiteet on paigas, on tasakaalukam ja väärikam ning suudab teha õigeid valikuid. Sama kehtib rahvuse kohta. Meile on aga paraku aastakümneid pähe topitud seitsmesaja-aastast orjaaega, kuigi me olime enne ristisõdijate saabumist vägagi heal kultuurilisel ja majanduslikul järjel.“
Mati Nuudi sõnul kajastub meie väärikas ajalugu küll faktidena ajaloolaste kirjutistes, ent rahvas võtaks need paremini omaks kirjanduse, filmide, arvutimängude ja muude harivate meelelahutustoodete kujul. Seda, et ajalooalased kirjutised rahva silmis masu- ja seltskonnauudiste varju jäävad, kurdab ka rollimängija Marika Indre.
„Ajaloolaste kirjutised ja eriti nende joonealused viited võivad mõnikord suisa rosinaid sisaldada,“ ütleb Marika Indre. „Näiteks ühes XV sajandist pärinevas arhiividokumendis kurtnud üks mõisnik, et eesti talunaised ehivad end peole minnes väikese lehmakarja väärtuses hõbeehetega. Mõisniku pahameel oli tingitud sellest, et tema proual säärast hulka hõbedat võtta polnud. See fakt küll sellest ei kõnele, et eestlased tollal väga rumalad, õnnetud või saamatud olnud oleksid.“
Nii et Kassinurme mägedes aetakse tegelikult ka Mütofesti ajal tõelist Eesti asja, kuigi see kõrvaltvaatajale alati nii ei paista.
RIINA MÄGI
