Muinasmaa Rakvere Rahvaaias

 

Rakvere Teatri taga laiuv park, mis tavaliselt Rahvaaia nime kannab, kehastab 28. juunini muinasjutulist Nangijaalat. Kes Astrid Lindgreni raamatuid usinamalt lugenud, teab, et see on paik, kus seiklevad pärast siitilmast lahkumist vennad Karl ja Joonatan Lõvisüda. Rakvere Teatri suvelavastus „Vennad Lõvisüdamed“ esietendus Rahvaaias 11. juunil.

Kes Lindgreni loomingut lugenud, teab ka seda, et „Vennad Lõvisüdamed” erineb suurel määral teistest sama autori raamatutest. Nalja ei saa seal peaaegu üldse, küll aga kõneldakse lastele sobivas vormis sellistest suurtest ja tõsistest asjadest nagu surm, iseendaks jäämine ja oma heaolu ohverdamine teiste õnne nimel. Joonatan ja Karl (Joonatan kutsub teda küll enamasti Korbiks) surevad nimelt teineteise järel kohe loo alguses: Joonatan Karli tulekahjust päästes ning Karl raske haiguse tõttu.

Vennad kohtuvad uuesti teispoolsusse jääval muinasmaal Nangijaalas, kus algul tundub kõik ilus ja tore, eriti seetõttu, et Karl teda sünnist saati vaevanud tõvest vabanenud on, ent siis selgub, et õnneliku Kirsioru kõrval, kuhu vennad elama sattusid, on ka õnnetu Kibuvitsaorg, mille rahva on oma tahtele allutanud õel Tengil. Siinkohal tulebki Joonatanil otsustada, kas nautida Kirsioru idülli või asuda koos Kirsioru juhi Sofiaga salajasse võitlusse Kibuvitsaoru vabastamise eest. Joonatan valib viimase, sest ta eelistab olla inimene, mitte pisike praht. Tagasi ei hoia teda seegi, et ta tõmbab oma ohtlikesse ettevõtmistesse tahtmatult kaasa väikevend Karli.

Kui Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja kuus aastat tagasi sama materjali lavale tõi, ütles Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahur, et „Vendade Lõvisüdamete” lavastamisel on üheks suuremaks probleemiks see, kuidas kujutada laval mägesid, orge, koski, hobuseid, maju ja paljut muud, mida tegevustik nõuab. Lianne ise lahendas selle probleemi väga nutikate ja kasinate vahenditega: maastikupilte täis maalitud ratastel kasti, pukkide ja laudade ning rippuva kanga abil. Rakvere Teatril polnud muidugi põhjust ei ruumi ega materjaliga nii kokkuhoidlik olla, sestap on Ugala teatri kunstniku Jaak Vausi eestvõttel rajatud Rahvaaeda mastaapne, mitmekülgsete võimalustega ja vägagi muinasjutuhõnguline mänguplats, kus kappavad ringi päris hobused.

Täidavad energiaga

Mänguplatsi avarus on vabaõhutükkide puhul suur eelis, aga see võib kujuneda ka komistuskiviks — juhul, kui näiteseltskond ei suuda suurt ruumi oma energiaga ära täita. „Vendades Lõvisüdametes“ seda suudetakse. Ühest küljest tänu sellele, et näitetrupp on tugev ja ühtlane, kusjuures Karli ja Joonatani kehastavad koolipoisid Tim Leesnurm (või Jan Lucas Videvik) ja Karl Robert Saaremäe on kutselistele näitlejatele täiesti võrdväärsed partnerid. Teisalt sellepärast, et lavastaja Üllar Saaremäe on endale appi võtnud liikumisjuht Kati Kivitari, keda Jõgeva kandi publik tunneb mullu Kassinurme mägedes mängitud „Klaveri” lavastajana. Nimeliste rollide täitjad, aga ka massistseenides kaasa tegevad kammerkoori Solare lauljad (muusikalgi on lavastuses suur roll!) ja Rakvere Linnanoorte Näitetrupi liikmed liiguvad laval tõesti väga läbimõeldult, nii et kui etenduse peale tagasi mõelda, siis kerkibki silme ette midagi pidevalt liikuvat või lausa voogavat.

Veel kerkib silme ette lavastuse hingekriipiv avastseen, mis mängitakse maha otse publikule istumiseks rajatud tribüüni ees (hilisem tegevus toimub teisel pool väikest veetakistust) ja milles ilmneb, kui kaunid ja liigutavad suhted valitsevad nii kahe venna vahel kui ka vendade ja nende ema vahel. Õigupoolest ongi natuke kahju, et jõulisima kirgastumishetke, mis tavaliselt loo lõpus saabub (kui üldse saabub), elab vaataja üle kohe alguses, hiljem aga enam samaväärset kogeda ei õnnestugi.

Bobcat ja pardipere

Lavastuse lõpus, kui „aktiviseerub“ Bobcat-tüüpi miniekskavaatori baasil ehitatud koletis Katla, võis publiku seast kuulda pigem naerukihinat, sest hirmu see elukas küll kelleski ei tekitanud. Samas ei saa öelda, et koletis vaimukas poleks olnud. Ja lõpustseen, kus vennad Lõvisüdamed selleks, et surm Karli ning Katlalt kõrvetada saanud Joonatani ei lahutaks, koos järgmisse muinasmaalima — Nangiliimasse — hüppavad, lõpetab muidugi igasugused naerukihinad. Ehkki sellist kirgastumist, nagu alguses, enam ei tekita.

Kokkuvõttes võib lavastust siiski väga õnnestunuks pidada. Esietenduse edule aitas, nii naljakas kui see ka pole, kaasa üks Rahvaaia tiikidel pesitsev pardipere, kes paaril korral väga õigesti ajastatult lavastuse sündmustesse sekkus. Lapsed said aga lisaks lavastusest saadud elamusele enne ja pärast etendust ning vaheajal muinasmaailma õpikodades vibu lasta, hobuseid ja lambaid vaadata, sepatööd proovida, küünlaid valmistada, viltimistööd teha ja puidule mustreid põletada. Kel aga mõni Lindgreni eesti keeles ilmunud raamat puudu, võis selle osta sealtsamast raamatuletist.

Rakvere Teatrit tuleb siinkohal kiita juba julguse eest praegusele majandussituatsioonile vaatamata selline suur suvetükk välja tuua: paljud teised teatrid mängivad ju sel suvel möödunudaastasi lavastusi või on suveprojektidest üldse loobunud.

Kuus aastat tagasi kirjutasin Liblikapüüdja „Vendade Lõvisüdamete“ kohta järgmist:

„… see on väga ajakohane lugu: ajal, mil su ümber vohavad rämpskultuur, rämpsinfo, rämpstoit ja rämpselumallid, on üsna lihtne ise rämpsuks muutuda. „Vennad Lõvisüdamed” pakub tuge neile, kes seda ei taha.” Toona öeldu kehtib praegu veel enamgi.

„Vendi Lõvisüdameid“ saab Rakveres vaadata veel täna ja homme ning 25., 26., 27. ja 28. juunil.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus