Esmaspäeval külastas Jõgevat muinasjutuvestja ja muusik Polina Tšerkassova, kes tutvustas põhikooli õpilastele eksootilisi pille ning rääkis lugusid emotsioonide ohjamisest, lumehelvestest ja muusika tervendavast võimest.
Jõgeva põhikooli aulast kostus hommikul jutusaginat ja kui hästi kuulata, õrna muusikat. Muusik, jutuvestja ning antropoloog Polina Tšerkassova andis parajasti elavalt edasi lugu kahe erineva ellusuhtumisega lumehelbest.
Ühe muinasjutu lõppedes avanes õpilastele aga uus maailm: prantsuse torupilliga käis kaasas lugu poisist, kes võlupilliga suutis mängida imelisi helisid ning kes õppis, et emotsioonide ohjamisega ja hästi ütlemisega saavutab märksa rohkem kui sõimlemise või vandumisega.
Huvi tekkis juba noorena
„Mul on väga hea meel, et Jõgeva linnaraamatukogu töötajad mind siia kutsusid,“ rõõmustas Polina pärast kohtumist. Muidu pealinnas elav muinasjutuvestja peab just väikelinnade plussiks rahu, vaikust ning müravabadust. Seda nii autode kui ka näiteks tänaval virvendavate reklaamide poolest. Seega püüab ta aina enam Tallinnast väljas käia, unistades, et kord saab isegi väiksemas kohas elada.
Huvi muusika ja jutuvestmise vastu algas Polinal juba väiksena. „Mulle väga meeldis lint makki panna ja muinasjutte rääkida. Paralleelselt meeldis mulle muusika, just pärimusmuusika,“ rääkis Polina esimesest huvist, mis on teda siiani saatnud. Antropoloogina ja seitse aastat Tallinna ülikoolis lektorina töötanud Polinal avanes võimalus välitöödel tutvuda erinevate kultuuride ja nende pärimusmuusikaga, sealt viis elu ta Istanbuli, kus tudeeris ka muusikateraapiat. Meistrite juures ja omal käel pille juurde õppinud Polina usub, et kui inimene oskab üht pilli mängida, siis suudab ta ükskõik mis pilli juurde õppida. „Minu jaoks on lugude vestmine ja muusika alati käsikäes käinud,“ nentis Polina.
Just välisriikidest on ta soetanud erilised pillid, mida ta ka lastele tutvustas. Näiteks iidset kandle sugulast – 72-keelelist pärsia santuuri, mida mängitakse peenikeste pulkadega. Lisaks said õpilased tutvuda aafrika sõrmklaveri kalimba, prantsuse torupilli, pikkvile, toruksülofoni ja muude põnevate helitekitajatega.
„Mulle meeldivad kõik pillid sama palju ning ma kunagi ei tea, millised pillilood hakkavad minu esinemistel kõlama, samuti ei tea ma, milliseid muinasjutte räägin. Minu meelest see eristabki näitlejat ja jutuvestjat. Näitleja teab täpselt, mida ta hakkab laval tegema ja lugema, aga jutuvestja kuulab kuulajaid ning alati lähtub nendest oma muinasjutte valides,“ rääkis Polina.
Püüab pakkuda rahustavaid helisid
Just rahustavaid helisid püüab ka Polina oma esinemistel välja tuua. „Püüan valida helistikke, mis on toetavamad. Lastele ei mängi ma müstilisi ja sügavaid helilaade, need on rohkem täiskasvanute jaoks ja neid kuulates saab elu üle mõtiskleda. Meid ümbritsevad kogu aeg helid, lisaks on meie ümber palju helilist rämpsu. Tajume ju kõiki võnkumisi. Tihti me ise ei taipagi, kuidas helid meie tuju või emotsioone mõjutavad,“ rääkis Polina.
Nii võiksid ka vanemad mõelda, et lastele kodus muusikaliselt just rahustavaid kogemusi pakkuda. „Lapsed saavad muusikast erinevat informatsiooni, aga tasub jälgida, kuidas see teda mõjutab. On peresid, kus raadio mängib kogu aeg, nii muutub see taustaks, mida enam tähelegi ei pane. Aga lastele tasub õpetada teadlikku kuulamist, mida on eriti hea teha koos muinasjuttudega,“ sõnas Polina.
Põhjus, miks ta on valinud jutustamise ja muusika samal ajal, seisneb ühelt poolt selles, et Eestis pole see väga levinud, teisalt on põhjus ka ajaloos. „Traditsiooniliselt olid muusika ja jutuvestmine alati koos. Näiteks Iirimaa harfimängijad laulsid, rääkisid muinasjutte ja mängisid pilli. Jutuvestmine taassündis 70ndatel aastatel, enne oli vaikne periood, kus vesteldi pigem peredes.“ Nii püüabki Polina esinedes viia kuulaja enese sügavustesse ja avada kuulamisoskuse. „Nimetan lugusid, mida kasutan, hingekeskseteks. Räägin ka naljakaid lugusid, aga valin need alati selle järgi, mida mulle tundub, et võiks kaasaegsele inimesele, ka iseendale, meelde tuletada.“
Ühtlasi paneb Polina Tšerkassova südamele, et vanemad võiksid lastega rohkem rääkida. „On väga erinevaid peresid, aga olen tähele pannud, et vanemad räägivad lastega väga vähe. Ja tihti on parim muinasjutt see, kus vanem ei peagi midagi välja mõtlema, vaid räägib kas või oma päevasündmustest. See on lapsele väga oluline,“ rääkis Polina. Nii ei tasu karta fantaasia puudumist, oskmatust lugusid ilmekalt esitada või maha lugeda. „Lastele pole vaja ilmekat lugemist, vaid rahulikku häält ja lähedast inimest,“ rõhutas Polina. Nii ei tasu peljata, et muinasjutte fantaasiapuuduse tõttu vesta ei saa. „Soovitan tööle minnes telefon käest panna ja märgata, mis ümberringi toimub. Pärast kodus püüdke seda natukenegi lapsele rääkida. Kui algul tundub, et just kui midagi ei toimugi, siis pärast märkame rohkem, ja on, millest rääkida,“ julgustas muusik.
„Muinasjutud ei ole ainult need, mille folkloristid on üles korjanud, vaid igast olukorrast võib lugusid vesta. Tuleb vaid märgata.“
Polina Tšerkassova on välja andnud ka kaks plaati. Esimene, „Helisevad muinaslood“ oli nomineeritud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiale. Teisel plaadil „Kui me suureks saame“ oli keskmes täiskasvanuks saamine ja lapsepõlv. Nüüd on tulekul ka kolmas, mida saab Hooandja keskkonnas toetada.
Jõgeva linnaraamatukogu tänab põhikooli võimaluse eest saali kasutada.
KERTTU-KADI VANAMB
