Maarahva viies kongress on praeguseks ajalugu. Kas sellest maarahva jaoks ka praktilist tulu tõuseb, on veel vara öelda. Kuid kongressil tõstatatud probleemid kajastasid tõepoolest maarahva elu just sellisena, nagu see hetkel on.
Maarahvast ja maaelust rääkides vajab tõepoolest esmalt määratlemist, kes ikkagi on see paljuräägitud maarahvas. Tõenäoliselt ei saa sinna hulka lugeda Eesti suuremate linnade ja nende ümbruse elanikkonda. Ilmselt tõmbas kongressil selle küsimuse tõstatanud Riigikogu asespiiker Jüri Ratas Tallinna mõjupiirkonna liialt kaugele sisemaale. Küllap leidub inimesi, kes Paidestki iga päev Tallinna tööle sõidavad, kuid ilmselt moodustavad nemad väikese seltskonna.
Kuidas ettevõtteid maale meelitada
Maarahva moodustavad siiski suurematest linnadest kaugemal elavad inimesed, samuti väikelinnade elanikud. On ju väikelinnad reaalseteks maapiirkondade keskusteks.
Kongressil seati eesmärgiks arutleda eraldi maaelupoliitika, põllumajanduspoliitika ja hariduspoliitika üle. Tõenäoliselt tuleb nõustuda sellega, et on olemas eraldi nii põllumajanduspoliitika kui maaelu poliitika. Mitte kõik maal elavad inimesed ei ole hõivatud põllumajanduses. Vastupidi – tänapäeval on põllumajanduses hõivatute osakaal umbes viis protsenti tööealisest elanikkonnast ning seoses tehnoloogilise arenguga väheneb põllumajandustöötajate hulk veelgi. Kui lauta ostetakse lüpsirobot, siis ei vajata enam endisel hulgal lüpsjaid. Kui põllutööde tegemiseks ostetakse uus ja senisest võimsam traktor, pole tarvis ka endisel hulgal masinamehi. Küll võiksid maal tegutseda samasugused ettevõtted nagu linnades, ainult et väiksema töötajate arvuga.
Nüüd kerkib küsimus sellest, kuidas ettevõtted linnadest välja meelitada. Ettevõtlus tuleks maale meelitada maksusoodustuste kaudu. Kuidas maksusoodustusi ettevõtete maale meelitamiseks tehniliselt rakendada, nõuab põhjalikumat analüüsi. Kindlasti ei tohiks maksusoodustuste kaudu luua olukorda, kus Tallinnas tegutsev paarisaja töötajaga ettevõte, mille paarikümne töötajaga filiaal asub kusagil maapiirkonnas, saab maksusoodustuse kõigi kahesaja kahekümne töötaja arvelt.
Pere eelistab oma maja
Kas on olemas eraldi maaelu jaoks kehtiv hariduspoliitika? Tõenäoliselt mitte. Maakoolid ja lasteaiad moodustavad ühe osa riiklikust hariduspoliitikast. Selleks, et maakoolid õpilastest, õpetajatest ja koolitöötajatest ei tühjeneks, on maale vaja rohkem ettevõtteid ja läbi ettevõtluse loodavaid töökohti. Kui maal on piisavalt töökohti, elab seal ka rohkem tööealisi inimesi. Kui maal on rohkem tööealisi inimesi, on seal rohkem lapsi, see aga omakorda tähendab vajadust suuremate koolide ja lasteaedade järele neis paigus. Kui maal elab rohkem tööealist rahvast, tekib sinna juurde täiendavaid töökohti —kaubanduses, teeninduses, meelelahutuses, meditsiinilises teenindamises. Selle kõige aluseks ongi needsamad praegu puudu olevad töökohad väljaspool põllumajandusvaldkonda.
Eestlane on läbi aegade koduna oma maja eelistanud. Päris kindlasti oleksid paljud Eesti suuremate linnade kortermajade elanikud valmis oma majja elama asuma, kuid suuremas linnas nad seda osta ei suuda. Küll aga oleks see taskukohane näiteks Jõgeval või Põltsamaal, kui seal töökohti leiduks. Ettevõtluse linnadest maale meelitamiseks on põhjust kaugelt rohkem, kui esmapilgul eeldada võib. Inimeste hajumisel väheneksid linnastumisega kaasnevad probleemid: liiklusummikud, müra, keskkonnasaate, kuritegevus. Maapiirkonnad ja väikelinnad võidaksid tagasi suurematesse linnadesse ümber asunud inimesed ja kasutusele võetaks praegu tühjana seisvad ja üha enam tühjaks jäävad eramajad ning korterid.
Kahjuks pole statistikat selle kohta, kas keegi praegustest ja tulevastest maal või väikelinnades elavatest kõrgkoolide või ka ametikoolide õpilastest plaanib pärast õpingute lõpetamist oma kodukohta tagasi pöörduda. Pigem mitte, kuid on ka erandeid. Paraku mõjutavad elanikkonna vähenemisest tulenevad järelmõjud ka sinna elama jäävaid inimesi. Kaubandus-, teenindus-, kultuuri- ja meelelahutusasutused kaotavad kliente, omavalitsuste maksutulu kahaneb, elanikkond vananeb ning samas kuhjuvad vananemisest tulenevad sotsiaalprobleemid.
Teed ei kannata kohati kriitikat
Välja on öeldud sellinegi mõte, et regionaalpoliitika algab teede olemasolust ja seisukorrast. Kõrvalepõikena teede teemast on alust arvata, et enamiku inimeste hinnangul on regionaalpoliitika nagu lumeinimene, kellest peaaegu kõik räägivad, kuid keda keegi oma silmaga näinud ei ole. Miks need teed siis maapiirkondade jaoks nii tähtsad on? On ikka vaks vahet, kas inimene peab iga päev tööle sõitma mööda tolmavat ja tihti porist ning auklikku kruusateed või saab selleks kasutada korralikku asfaltteed. Põltsamaa linnale annaks hoopis uue hingamise neljarealise maantee väljaehitamine Põltsamaa ja Tartu vahel. Miks just Põltsamaa ja Tartu, mitte Põltsamaa ja Tallinna vahel? Põltsamaa ja Tartu vaheline kaugus on umbes 60 kilomeetrit. Mitmel pool maailmas sõidetakse iga päev nii kaugele tööle, ainult et mitte mööda kaherealist maanteed. Kindlasti ei taha enamik inimestest siinsetes põhjamaistes oludes iga päev sellist edasi-tagasi teekonda ette võtta. Neljarealise tee olemasolu Põltsamaa ja Tartu vahel meelitaks paljud korterites elavad Tartu pered Põltsamaale elama, kus neil avaneks võimalus luua kodu päris oma majja ning säilitada seejuures töökoht Tartus.
Asustamata maju tekib seoses elanikkonna vananemisega väikelinnadesse järjest juurde. Kinnisvarahinnad on seal sootuks midagi muud kui suuremates linnades. Sellest omakorda võidaksid näiteks Põltsamaa kaubandus-, teenindus- meelelahutus- ja kultuuriasutused. Linnaeelarve tulude pool hakkaks uuesti kasvama. Jõgevale annaksid samasuguse lisaboonuse kiirrongid, millega väikese ajakuluga Tartusse ja tagasi saaks.
Kas hiljuti peetud maarahva kongress täitis oma eesmärgi ja leiti vastuseid küsimusele, kuidas elu maal uue hooga arenema hakata võiks? Kas on põhjust loota, et suuremate linnade elanikud maale ja väikelinnadesse ümber asuksid? Ei tea. Küllap täitis kongress oma eesmärgi vähemalt selles osas, et juhtis valimiseelsel ajal poliitikute tähelepanu äärmiselt pakilistele riigielu probleemidele. Nüüd, mõni kuu enne järjekordseid Riigikogu valimisi, ei saa taaskord tribüünile ihkavad poliitikud tõstatatud mureküsimustest mööda hiilida. See ongi maarahva suurfoorumi peamine tulemus.
i
TOOMAS REINPÕLD
