Kas mäletate idapartnerlust? Tegemist on 2009. aastal mitmemõttelise optimismi tuhinas käivitatud Euroopa Liidu katsega tuua endale lähemale Armeeniat, Aserbaidžaani, Valgevenet, Gruusiat, Moldovat ja Ukrainat.
Järgmine punkt jätkuvalt hingitseva algatuse mõneti tühjavõitu kalendris on 24. novembri tippkohtumine Brüsselis. Konrad-Adenaueri Fondi toetusel korraldati eelmisel nädalal kõrgetasemeline konverents Thbilisis ning sihtasutuse külalistemajas Como järve ääres Itaalias.
Gruusia ja Ukraina liiguvad Venemaa agressioonist ja sisepoliitilistest raskustest hoolimata endiselt laias laastus Euroopa Liiduga tihedama lõimumise kursil, olles saavutanud viisavaba režiimi ning laiaulatuslikud vabakaubanduslepped. Nende ühiskonnad on konsolideerumas, kuigi eliidid võivad olla korrumpeerunud, ebapädevad või minevikus kinni. Sõit kulgeb ka edaspidi raputavalt, aga sõidusuund on selge. Meie aruteludest koorus selgelt välja, et need riigid ei ole ainult võtjad, vaid ka andjad. Nad on julgeolekuekspertiisi ja tulihingelise Euroopa väärtustele pühendumise allikad.
Julgustav on ka Ühendriikide jätkuv rahustav kohalolek piirkonnas. USA pistrikust eriesindaja Ukraina konflikti alal Kurt Volker on eriti võimekas ja energiline. USA on lähenemas otsusele suurendada sõjalist abi Ukraina relvajõududele ning Venemaa hiljutine ettepanek ÜRO rahuvalvajate kohta näitab ehk seda, et Kreml on sellest konfliktist väsimas. Ühendriikidel on Thbilisis ja mujal suurepärased suursaadikud. Asepresident Mike Pence pidas läinud kuul Gruusiat külastades sütitava kõne.
Halbu uudiseid on paraku rohkem.
Aserbaidžaan on jätkuvalt autokraatia ja korruptsiooni kütkes. Armeenia ja Valgevene on Venemaa pöidla all ning Euroopa vaeseimat riiki Moldovat halvab poliitiline patiseis venemeelse presidendi ja läänemeelse valitsuse vahel. Paljud välisjõud, kes andsid varem Euro-Atlandi integratsioonile poliitilist hoogu, on muuga hõivatud või puuduvad sootuks pildilt.
Euroopa Liidu välispoliitikajuht Federica Mogherini ei ole külastanud Kiievit alates 2015. aastast. EL põrkub tagasi arutelust idanaabrite tulevase liikmesuse üle, kuigi Lissaboni lepingu artikkel 49 ütleb selgelt: “Liikmesust võib taotleda iga Euroopa riik, mis austab artikkel 2 viidatud väärtusi ja on pühendunud nende edendamisele”. Abiks ei ole seegi, et Poola valitsus ei suuda liikuda sõnadelt tegudele. Saksamaa kardab (vähemalt praegu) juttu edasisest laienemisest.
Idapartnerluse peaprobleem on seotud segase tekkelooga. Kas selle eesmärk oli parkida EL-i probleemsed naabrid alaliselt poolele teele või aidata neid liikmesuse eesruumi? Kas see oli viis EL-i erimeelsuste pehmendamiseks Venemaaga või teha talle selgeks, et Kremli mõjusfäär lõpeb tema piiridel?
Kohenduste tegemiseks on ruumi piisavalt (ehk tuleks keskenduda pisut enam Valgevenele ning suhtuda karmimalt nüüdseks palju repressiivsemaks muutunud Aserbaidžaani).
Samas vajab idapartnerlus selget taaskäivitust uue poliitilise sõnumiga. Ambitsioonikuse asemel peaks see keskenduma praktilisusele ja usaldusväärsusele: Venemaa paljastab osavalt Lääne sõnade õõnsust, kui ta tunnetab viimase tegevuses vähest pühendumist.
Üks osaleja pakkus välja, et liikmesus Euroopa majanduspiirkonnas oleks hea ajutine vahe-eesmärk. See pakuks vabakaubandust ja ligipääsu ühisturule koos inimeste (küllaltki ulatusliku) vaba liikumisega, aga ilma osaluseta EL-i otsustusstruktuurides (Euroopa Ülemkogu ja Parlament). Samuti võiks see hõlmata ligipääsu EL-i liikmesuseelsetele struktuurifondidele ja toetust institutsioonide ülesehitamisele. Pärast paariaastast arenemist selles raamistikus paistaks liikmesus palju usutavamana.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
