(Rannar Susi, “Segi läksime. Jutte Eestist”, 2009)
Rannar Susi on sündinud ja kasvanud Põltsamaa kandis, õppinud Nõmavere 7-klassilises koolis, hiljem Tartus. Nüüdseks on saatus temast Võrumaa asuka teinud. Pidanud ameteid füüsika- ja matemaatikaõpetajast inseneri ja laojuhatajani, on ta juba noorest east tundnud endas tungi sulge haarata, et kaasmaalastele, aga ilmselt eelkõige iseendale üht ja teist selgemaks kirjutada.
Enne tänavu trükist ilmunud kõnealust raamatut on praeguseks poole sajandi künnise ületanud mees maha saanud kahe romaani ja viie jutukoguga.
Viimati ilmunud jutukogu pealkiri viitab autori murele, et pärast Euroliitu astumist on eesti rahvas kaotamas oma identiteeti, iseseisva mõtlemise võimet ning arunatukestki. Teda häirib, et kõiki pidevalt ja igal pool õpetada püütakse — “ärge sõitke nii kiiresti, ärge jooge nii palju…” —, samuti sage statistikategemine ja protsentide arvutamine, kui paljud riigi kodanikud millegi poolt või vastu on, mida arvavad või ennustavad.
Nemad, mitte meie
Autor valutab südant ka tühjade maamajade, umbekasvanud külateede ja söötis põldude pärast. Ometi teeb ta seda kõike kui kõrvalseisja. Otsustavad ja teevad “nemad seal”, aga mitte üks haritud ja veel teovõimeline keskeas eesti mees ise. Minategelane esindabki tõesti kahetsusväärselt sageli kohatavat eesti inimest, kes meelsasti usub, et kõik pannakse ka tema eest paika “kusagil seal”, tema osaks on vaid kurta ja kahetseda ja mitte üritadagi sidrunist limonaadi teha.
Nostalgia ja samas kahevaheloleku sümboliks on jutukogus vanaema maja, mida minategelane üksinduses laguneda laseb, sest: “Müümisega on ka nii, et rahakene niriseb läbi sõrmede nagu vesi ja pärast pole kahte kumbagi — ei kohta ega raha. Pole tahtmist müüa, saagu mis saab.”
See mõttekäik sobiks selgitavaks tekstiks plakatile, mille võiks heisata sadade, kui mitte tuhandete mahajäetud maamajade õuedesse üle meie Eestimaa. Nende luitunud, kühmu vajunud katuste, ripakil aknaraamide ja sisse langenud kaevuraketega kunagiste eluasemete juurde, mida vaikselt laguneda lastakse, kuni “aeg lükkab seinad koost”, nagu on valusalt tabavalt öelnud Jaan Kaplinski. Pärija neid korda teha ei suuda, aga kui keegi vaikuseigatseja paigakest enda jaoks elustada tahaks, küsitakse hingehinda (“sa vaata, milline krunt!”) või keeldutakse müümast (“küll ma kunagi ise, kui aega saan…”).
Autor ei taipa, miks koduta inimesed Tallinna urgastes virelevad: “Maal on ju küllalt kohti ja tühje maju, kus end sisse seada ja tööga üleval hoida.” Kuid kas tema (või tema mõtiskluste minategelane) ise nõustuks oma vanaema laguneva maja pealinnapõgenikule loovutama?
Praegused keskealised on kogenud ühte riigikorra vahetust, nende veel siinilmas olevad vanemad märksa segasemaid aegu ja mitmeid kiireid lipuvahetusi. Aga on veel elus neidki, kes sündinud tsaariajal, pidanud elust läbi tulema kolme venekeelse koolitalveharidusega, kogenud järske kannapöördeid nii riigikorras kui kohustuslikus maailmavaates, saanud kõige selle läbi tublisti vintsutada… ja ikka sisimas omaenese minale truuks jäänud — mitte kõigega leppides, aga mitte ka hädaldades. Sest elu tahtis elamist.
“Talitan iseennast,” tunnistab minategelase vanaema pärimise peale, mida ta oma majakeses päevad läbi teeb, kui enam jaksu pole loomigi pidada. See lause peegeldab kujukalt elus palju näinud inimese enesetunnetust: kui ei jaksa rohkem, siis teen seda, mida suudan, milleks viriseda.
Ideaalset elukorraldust pole olemas
Autor kurdab, et lapsepõlves ei tahetud teda kodunt välja sõpradele külla ehk nn “hulkuma” lubada, tehku parem tööd, mida on alati palju. Ka oli taunitav raamatute lugemine kui ajaraisk. Vanemad olid kaelani töös ja toimetustes nii kodus kui palgatööl, elu möödus lehkavates laudakitlites ja kalossides, puhas riie sai selga harvadel linnas- või peolkäikudel. See oli tema arvates muserdav. Samas paneb ta praegustele vanainimestele hõlbuelu ja seebiseriaalide vaatamist justkui pahaks. Kus on ideaallahendus?
Küllap peaksime meiegi, kelle lapsepõlv, kõrgkooliõpingud ja pereloomise aeg sotsialismiaastatesse jäid, vahel sellele mõtlema, et enne meid on nähtud hullematki, et kunagi ei saa kõik kõigega rahul olla ja inimene on täpselt nii õnnelik, kui õnnelikuks ta end mõelda oskab.
Väga sümpaatne on aga Rannar Susi suhtumine loodusesse. Ta suudab kõigi meeltega seda tajuda ja ning samas ka lugejale oma meeleolu edasi anda. See on suur kunst.
KAIE NÕLVAK
