Otsustasin mõnda aega elada Rye Brook`i (USA, NY osariik) nimelises linnakeses.
Elanike arv küünib siin kümne tuhande lähedale, elupaik on hubane.
Uskumatu, kui nauditav on väljas jalutada. Eestis ei tulnud ma selle pealegi, et vabu hetki jalutamisele kulutada. See tundus mõttetu ajaraiskamisena.
Sõiduradadel liikumine on siin aktsepteeritav, see on turvaline. Liikluses pole märgata närvilisust, helkuri puudumine pole patt. Karta pole ka luuravaid roheveste.
Floora ja fauna rahustab, isegi möödujate repliigid paitavad kõrvu. Minust sai üleöö ilusaim, andekaim ja parim inimene maailmas.
Kiitmistega ja komplimentidega ei olda kitsid, trotsil ja vimmal pole siin kohta.
Siinne elukeskkond ei soosi vägivalda. Linn, kus elan, on mattunud rohelusse, kus siblib mitmesuguseid asjamehi, neid võib jäädagi imetlema.
Üksnes oravaid on mitut liiki. Koduaeda külastavad nad ka enamasti mitmekesi.
Tegemist pole tüütute loomakestega. Nende intelligentsus ei luba pealetükkivust. Isuäratavast söögipoolisest pole neil puudust.
Harvem kohtab vöötoravaid. Nemad eelistavad turnimisele kindlamat pinnast ja privaatsust.
Koiottidest ja skunkidest liigub palju jutte, pole neid aga ise kohanud. Koiott ehk preeriahunt on siinsetest asukatest ilmselt ainus, kes ühiskonnast isoleerimist vajaks. Tegemist oleks justkui paadunud kurjategijaga, kelle ümberkasvatamine paistab lootusetu üritusena. Umbes kuu aega tagasi pures üks mainitud isenditest aias mängivat last, kelle elu küll päästeti, kuid tagajärjed olid tõsised. Lapsi ei juleta koiottide pärast järelvalveta isegi koduaeda lasta.
Mõtlen siin sageli Eestile. Kodumaal ei ole küll koiotte, kuid elukeskkond on ebaturvaline. Ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud teevad suuremat laastamistööd kui koiotid. Aeg oleks ka Eestis tagada kõigile inimväärne elukeskkond.
Valitsemiskeskne rõhuasetus muudab ühiskonnakorralduse vildakaks. Riigieelarve tasakaalukuse inimsaatustest tähtsamaks seadmine tundub ebaõiglasena. Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust, hoolimatut suhtumist toimetulekuraskustesse sattunud kaaslastesse. Ministri positsiooni 20-kordselt kõrgem väärtustamine võrreldes pensionäriga teeb kohmetuks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga vahe paneb nördima.
Heimar Lenk kurtis tuhandekroonise kuueelarve-eksperimendi ajal juba mõne päeva pärast toimetulekuraskuste üle. Samas sai ta kulutada mainitud summa üksnes toidu hankimisele,
Eestis on aga palju neid, kes peavadki mainitud summaga hakkama saama. On ka neid, kellel pole sedagi raha.
Tuhandekroonine töötu abiraha ja toimetulekutoetused on häbiväärselt kesised. Vaadates rahasummasid, mida eraldatakse erakondadele, valitud pensionäridele, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergeetikafirmadele või kasvõi energiaagentuurile, tundub toimetulekuraskustesse sattunute toetamine Eestis ebaõigluse musternäide olevat.
Kui oleks võimalik, siis sooviksin kuldkalakeselt muudatusi Eestis kehtivates väärtushinnangutes. Asendaksin need oma praeguses elukeskkonnas kehtivatega. Hoolivus, empaatia ja õiglus peaksid ka Eestis paremini positsioneeritud olema.
Aitaks keegi nüüd vaid kuldkalakest tabada.
i
EUGEN VEGES
