Sumame Käsmust läbi mere Kuradisaare poole ehk Kentuki Lõvi sõnadega öeldult — abikaasa läheb ees nagu suur soomuslaev, mina tihedalt tema kannul otsekui pisike miinipaat. Laine loksub kaldaga risti, viskab sisistades süljevahtu üle kivide ja noolib jaheda keelega minejate sääri. Meie vanapoolne, kolmveerandhundi kasvu peni solberdab vapralt koos meiega, nukrad koerasilmad täis meresinist ja õhtutaevaroosat.
Lahesopp peegeldab kenuskaelse linnupaari luigetruudust, rannajoomel kiljuvad kajakad ning merevetikad ja soolane tuul lõhnavad läheneva sügise järele. Saar liigub meile pisitasa vastu. Meretaustast kasvab välja lapike salapäraseid radu täis tallatud ürgloodust. See mõjub oma liikumatuses nagu natuurist maalitud taies, signeeritud metsikute suvitajate ja ohjeldamatute prassijate poolt maha loobitud alkoholitaaraga. Eemal mändide vahel suudleb ennastunustavalt verinoor paarike, käed päästmas valla teineteise rõivaste nööpe, takjaid ja tõmblukke.
Liiga palju valikuid
Viimasel ajal olen harjutanud ennast üksildastele paikadele lähenedes valjusti köhatama, sest nii maasikavälul, luiteliival kui ka jõekäärus võib komistada suurte inimeste asju toimetavale noorrahvale. Isegi hilisõhtusel kodukülatänaval käib autokapoti najal armumäng, intiimseks valguseks masina parktuled ja häbelikud augustitähed. Näitsiku mõnukiljatused täiendavad öölindude huigetest, rohutirtsude saagimisest ja konnade kudrutamisest koos seisvat kakofooniat.
Harjutamine tegevat meistriks, ent kuiv trenn ei kergita iivet ega täida maad lastega, manitsegu uue ärkamisaja algusest pärit laulusalm palju iganes. Kooliminejaid jääb iga aastaga vähemaks ning needki, kellele Eesti riik korraliku hariduse annab, jätavad ühel heal päeval kodurannale pikad jäljed.
Kibe tõde, aga me oleme jõudnud ajajärku, mil lasterikkad pered loetakse ullikeste kilda ja noortel puudub taastootmiseks motivatsioon. Lapsed ei sirgu enam nendeks, kelle kohuseks on olla isale-emale nende vanaduspäevil toeks, kanda edasi perede oskusi, väärtushinnanguid ja traditsioone, pidada pühaks väravaäärset vapipuud. Neil on liiga palju valikuid…või puuduvad need hoopis.
Nii ekslebki eesti noori mööda võõraste maailmade tööturgusid, sõdib ja langeb palgasõdurina Afganistanis, müüb lahe taga prostituudina oma ihu ja hinge. Või põletab kodumail elu, joob ennast koomasse ja sõidab end purjuspäi surnuks.
Või vireleb töötuna, võlakoorem kaelas ja olukorra väljapääsmatus meeli muserdamas. Koolitoetusi kaotav ja haigurahasid vähendav riik ei muutu kunagi sedavõrd lapsesõbralikuks, et viljakas eas elukaaslased loobuksid kerge südamega enne pahupidi asjaga tegelemist kondoomist või beebipillidest, eriti veel masu ajal.
Teistsugune Eestimaa
Vanas kaptenite külas, mis Kuradisaarelt kätte paistab, ei aimu majandussurutisest märkigi. Mere poole on pööratud üksteise soliidsust ja väljapeetust üle trumbata proovivate majade fassaadid, õuedes tossavad grill-kojad, autod ummistavad tänava ja kõhukad härrad pissitavad mändide all kalleid tõukoeri.
Eile, sõites läbi äärealade küla, nägin teistsugust Eestimaad. Paar maja vaatas tühjade aknasilmadega üle rohtukasvanud põldude, kolmandas lendasid suitsupääsukesed sisse-välja. Neljanda õuel seadis eideke, niisama hall ja iidne nagu maadligi tare ta selja taga, käe päikesevarjuks silmade kohale. Teisega lehvitas, kohmakalt, lapse kombel, üksnes sõrmi liigutades. Õuest keeras maanteele auto, vist sõitsid järeltulijad või sugulased taas linna. Aiavärav kriiksus vaevatuna tuules ja ma palusin endamisi saatust, et siia jumalast maha jäetud kanti, kus pole ei poodi ega postkontorit ja kus asustatus koosneb paarist-kolmest suitsust, ei satuks kurjad röövlid, kes vanakesi pekstes ja piinates neilt raha välja pressivad, kohkumata tagasi tapmisegi eest.
Eesti riik ei saavat endale ääremaad lubada, kõlas hiljuti läbi meedia. Ehk ka mitte neil samadel ääremaadel elavaid kolkapatrioote, kes endiselt armastavad maad, vaikust ja loomahingi, ehkki kunagisi piimaringe meenutavad vaid pehkinud pukid ja karjapidamist lagunenud koplitarad? Kui eestlase südamele antakse käsk unustada linnakauged külad, metsad ja põllud ning maatöö najal üles kasvavad eluterved lapsed, võrdub see muutumisega sootuks mitte-eestlaseks, ja selles suunas usinasti teed tallates oleme peagi päral.
Seisan rannal kivi otsas ega taha siit lahkuda. Vaatan loojuva päikesekettaga tõtt. See on nagu pilk praegusesse ja tulevasse hetke, homset, paremat Eestimaad nägija lootusrikkusega.
iii
URVE TINNURI
