Aastakümnete eest Venemaal vändatud ja tänagi populaarsel filmil on just selline pealkiri, stsenaariumi eestikeelne tõlge, mis ilmus 1983. aastal Loomingu Raamatukogus, kannab aga nime “Halamisest pole abi”. See seletab kõnekäänu Maarjamaa inimestele paremini lahti. Eks ütle ju üks meie rahvalik laulgi, et “ära ilmal’ valu kaeba…”
Kui kuulata psühholooge, siis tuleb nii hingelisse kui ainelisse kitsikusse sattunule kasuks, kui ta oma muredest räägib. Milline on suur mure, milline tühine hingemuhk või -kriim? Kust läheb piir hädaldamise ja tõsimeelse kurtmise vahel; millist muret tasub ilmarahva ette tuua ja mis oleks targem kõigepealt ise läbi analüüsida, et jõuda selgusele, kas mõni teele veerenud kivi oma mõtlemises kinni pole? Kes seda küll täpselt teaks?
Kes on süüdi?
Sellesinase targutuse põhiajendiks ehk viimaseks müksuks sai üks Vikerraadio päevane arvamussaade, kus igal kuulajal, kes telefoniliinile pääseb, vaba voli oma mõtted ja seisukohad teemal, mis just selleks päevaks valitud, välja öelda. Kõnealuses saates räägiti tänavusest viljasaagist, et kus oli kiiduväärt, kus võis hädapärast rahule jääda ja kelle põllul asi hoopis untsu läks. Helistati mitmest Eestimaa nurgast. Kes oli rahul, kes tunnistas, et lootis kevadel paremat… Rahumeelne arutelu kestis seni, kuni eetrisse pääses valju hääle ja selge diktsiooniga proua, kes hakkas kirjeldama, kui vähe nende kandis suve jooksul vihma tuli ja kui peeneks terad põldudel seetõttu jäid. Et toon meenutas kurja inspektori oma ja oli ilmselgelt süüdistav, jäin kuulatama, et kuhu kapsaaeda see kivi nüüd, ega ometi taevataadile…? Ja süüdlased saidki välja selgitatud! Raadiote juures olijad pidid võtma vankumatuks teadmiseks, et kehva viljasaagi eest vastutavad kõik, kes söandasid meedias tänavust juulit kui puhkajaile rõõmu valmistanud kuud kiita! No kuidas julgetakse rääkida heast rannailmast, kui põud mõnel pool saagile liiga tegi!!?
Mõttetu oleks inimesele, kes oma tões ja õiguses nii kindel, meenutada, et mitšurinlaste aeg on möödas, loodus meie tellimustele ei reageeri ning teda me muuta ei saa, vaid oleme enamasti määratudki ande ootama.
Kurtmisest, seejuures kriitilisest kurtmisest, mis elu edasi viima peaks, tahaks aga öelda niipalju, et kui seda teha, siis oleks ilmselt mõistlik alati mõelda ka adressaadi tunnetele. Kui näiteks lehetoimetusse tullakse rääkima mõne tee või tänava kehvast olukorrast või liiklushuligaanidest sel eesmärgil, et ajakirjanikud kitsaskohad avalikkuse ette tooksid, siis võiks ja peaks rääkija sedagi meeles pidama, et pole kena esitata lugu toonis, nagu oleks süüdi kuulaja: et kuidas ta pole siiani märganud ja miks ta õhtupimeduses asja uurimas ei käi…
Veelgi enam mõistusevastane on lugu, kui abikeskuses elav inimene tuleb toimetusse kurtma, et talle ei maitse seal pakutav toit… Karda jumalat ja pelga pattu, tahaks seepeale oma kadunud vanaema sõnadega öelda. Ja kas koidab kunagi ka see päev, kui keegi abitarvitajatest mõne lehetegija juurde tuleb ja räägib, kui tänulik ta on võimaluse eest kusagil elada ja kolm korda päevas süüa saada, kui oma eluvanker kraavi veerenud on…
<font face=”arial,helvetica,sans-serif”>
Kas siis on abi?
Kui häda ja mure suur, tuleb kurta, sest läheb kergemaks ja keegi saab teinekord aidata ka. Aga ei maksa teha seda pidevalt ja kogu kollektiivi ees, kui vanameister Smuulilt sõnu laenata. Mõne aasta eest tuli tööle sõita koos pealtnäha kena ja krapsaka prouaga, keda kogu sõiduseltskond vaid eesnime pidi tundis, kuid kes jõudis kõigile, kellega vagunipinki jagama juhtus, kirjeldada, kui palju ta tööd teeb, aga kui vähe teenib, mitmed liisingud ja laenukäendusrahad tal maksta on… Kui jutustaja hoogu sattus, jõudis fantaasialend selleni, et usin töösipelgas pole kuude kaupa maganud ega nädalate kaupa söönud… Kõik hakkasid pühakust eemale hoidma. Ju hakkasid endid lausa laiskvorstideks ja õgarditeks pidama, sest nii haleda eluloo kuulmine sünnitab paratamatult süütunnet.
Eestimaa on meile püha, aga me ise pole pühakud, on öelnud üsna tabavalt üks poliitik. Tõsi paraku jah, ja eks kipu meist paljud teinekord halamisega liiale minema, kui stressilained maailma tintmustaks värvivad. Peeglistki vaatab vastu üks isik, kes unustab teinekord enne kolm korda sügavalt sisse-välja hingata, kui kaebelaulu või kirumislause kuuldavale toob. Alati ei leia inimene endas vaimujõudu teha talle vastutahtsi pihku sokutatud sidrunist limonaad. Aga püüda siiski võiks. Hiljaaegu meie hulgast lahkunud Käbi Laretei on ühes kümne aasta eest Eestimaal antud intervjuus öelnud, et ei salli kurtmist ega kibestunud väljaütlemisi, sest “kibestused teevad elu hapuks”. Ehk on selle põhimõtte järgimine üks pika ja sisuka elu eeldusi?
i
KAIE NÕLVAK
