Maailma finantsturgudel toimuv ei ole jätnud puudutamata ka Eesti pensionifonde – raha sulab. Tagantjärele tarkus ei anna midagi. Nagu ütleb USA ärimees ja filantroop Warren E. Buffett: “Enne, kui mõõn käes pole, ei tea kunagi, kellel ujumispüksid koju jäid”.
Oletamised ja arvamised, hirmude kütmised ei aita – Eesti on osa globaalsest maailmast ja finantskriisi lainetust on tunda siingi. Kuulda tahaks aga ka meie oma valitsuse meetmetest olukorra kergendamiseks. Olla ka toetatud nii, nagu seda on teiste riikide elanikud oma valitsuste poolt. Niipalju objektiivsest poolest.
Näited igaks elujuhtumiks
Nüüd subjektiivsetest arvamustest. Viimasel ajal on ettevõtjad taas üles võtnud sotsiaalmaksu teema: täpsemalt käib jutt sotsiaalmaksu jaotamisest tööandja ja töövõtja vahel. Tuletame meelde, et Eestis maksab seda maksu ettevõte töötajate palgafondi pealt (sisuliselt on tegu kättesaamata palga osaga). 33 protsendist kasutatakse 20 protsenti riiklike pensionide maksmiseks ja 13 protsenti laekub haigekassa arvele.
Euroopas on tõepoolest suur hulk riike, kus sotsiaalmaks (kasutame seda üldnimetusena) on jaotatud tööandja ja -võtja vahel. Näiteks Austrias maksab tööandja pensionikindlustusest 12,5 protsenti ja töötaja lisab 10,25 protsenti, ravikindlustusest vastavalt 3,35-3,75 protsenti ja 3,75-4,95 protsenti. Belgias tasub ettevõtja sotsiaalkindlustusest 24,7 protsenti ja töötaja 13,07 protsenti, Lätis vastavalt 24,09 protsenti ja 9 protsenti.
On ka riike, kus suhe on 50:50, näiteks Saksamaa, kus nii tööandja kui -võtja tasuvad 9,95 protsenti. Olgu lisatud, et tegemist on riigiga, kus maksumäära otsustab enamasti kindlustusfirma.
Seega on eeskujusid ka Eestis n-ö võrdse vastutuse põhimõtte juurutamiseks palju.
Kasutatakse ka meilgi jutuks olnud ülempiiri, näiteks Austrias on selleks 3930 eurot kuus, Bulgaaris kui madalama majandustasemega riigis 700 eurot kuus, kuid seal rakendatakse ka alampiiri (90 eurot kuus). Piirid on olemas ka naaberriigis Lätis: alampiir 950 ja ülempiir 14 800 eurot kuus.
Halvenev elatustase
Alustame sotsiaalmaksu jagamisest tööandja ja -võtja vahel. Tööandjate vaatevinklist on see samm kahtlemata õige – väheneksid tööjõukulud.
Riigi seisukohalt vastus nii must-valge ilmselt ei oleks. Ühed väidavad, et jagamine annaks ettevõtlusele arenguks stiimuli, teiste sõnul langetaks see teatud elanikkonnagruppide elatustaset. Kuulun viimaste sekka. Võib ju mõelda, et mis see 10 protsenti siis maksta ei ole, aga majandusharudes, kus palk jääb alla Eesti keskmist, on iga kroon inimesel arvel.
Aga räägime arvude keeles: kui avalikus halduses on keskmine palk viimased kaheksa aastat püsinud umbes 125 protsendi tasemel riigi keskmisest, siis tervishoius on see tõusnud 98 protsendini, kusjuures kaks viimast aastat ei ole siin muutusi olnud. Samas on haridustöötajate palk hoopis langenud ja moodustab 83 protsenti riigi keskmisest.
Sama drastiline on ka kultuuri- või sotsiaaltöötajate olukord, mis ei küünigi Eesti keskmiseni, ammugi mitte avalikus halduses makstava palgani (2007. a 14 301 kr.). Hariduses oli keskmine palk 9393 krooni – vahed on ilmsed.
Seega suure osa rahva olukord selle sammu tulemusena halveneb. Eriti nüüd, mil hinnatõusud niikuinii igast kandist rahakotti pigistavad, oleks selline samm mõtlematu.
Õiged ja valed
N-ö lae kehtestamine olulistele ametikohtade ei sobiks senise solidaarse vastutuse printsiibiga. Ehkki näib, et seda kavatsetakse tasahilju muuta – ülempiiri kehtestamine on esimene märk, ikka ja jälle tehakse näiteks juttu lastetoetuste diferentseerimisest lähtuvalt pere majanduslikust olukorrast.
Kuidagi häbematuna kõlab seisukoht, et “itimehed” on vajalikud, neile tuleb korralikult maksta. Ja et seda teha, tuleb kergendada tööandjate olukorda ja mingist piirist sotsiaalmaksu enam mitte maksta.
Justkui oleksid arstid, õpetajad, kultuuri- ja sotsiaaltöötajad need, keda ühiskond eriti ei vaja. Huvitav, kas need “itimehed” koolis ei käinud, terviserikke puhul arstide abi ei vaja ning teatritest, muuseumidest, raamatukogudest käivad kauge kaarega mööda?
Arenenud Euroopa Liidu riikides on ammu jõutud arusaamisele, et riigi majandusareng on suuresti seotud sotsiaalse arengu tasemega. Ehk taaskord arvude keeles: 2007. aastal moodustas sotsiaalmaksete osatähtsus SKP-s Euroliidus keskmiselt 13,6 protsenti, euroalal 15,2 protsenti ja Eestis 11 protsenti. Warren Buffetti juurde tagasi pöördudes: tundub, et just Eesti on ujumispüksid maha unustanud.
SIIRI OVIIR, Euroopa Parlamendi saadik
