Statistika on seoses käimas oleva rahvaloendusega praegu Eestis kuum teema. Rakvere Teatris möödunud laupäeval esietendunud lavastuse “Armastus tööpostil” tegevus toimub ühes statistikaasutuses. Ent see võiks toimuda ka mujal, kus töötab koos mehi ja naisi, ülemusi ja alluvaid.
Sama lugu on ajaga. Mitmed märgid (Brezhnevi pilt seinal, ametiühingutädi, kes juubelikingitusteks ja matusepärgadeks raha korjab, letialuse kaubaga hangeldamine jne) asetavad tegevuse nõukogude aja konteksti, ent samas võiksid loo põhisündmused aset leida mistahes ajal, sest inimene jääb ikka inimeseks kõigi oma vooruste ja pahedega, veidruste ja ihadega.
Peeter Tammearu käe all lavale toodud komöödia süzhee on paljudele tuttav 1977. aastal esilinastunud ja tohutu vaatajamenu saavutanud samanimelisest vene filmist, mille peaosades säravad Alissa Freindlihh ja Andrei Mjagkov. Samas on see üks paljudest laval või kinolinal jutustatud lugudest, kus kaks esmapilgul absoluutselt sobimatut inimest, kellest üks teist pealegi põlgab ja teine esimest kardab, lõpuks tee teineteise südamesse leiavad.
Arsenal mängu
Näitlejatele pakub sedalaadi lugu tavaliselt üsna “magusaid” võimalusi: tegelaste omavaheliste suhete arengut kujutades ja isiksuse murdepunkte välja tuues saab mängu panna kogu oma professionaalsete võtete arsenali. Juhul, kui seda muidugi on. Rakvere Teatri lavastuse peaosalistel Tiina Mälbergil ja Velvo Välil õnneks on.
Eriti suurt heameelt võib tunda selle üle, et omapärase karisma ja lavasarmiga Tiina Mälberg väärilist rolli mängida saab. Ilmetus kostüümis ja rohmakates kottades rangest ülemusest Kaluginast järk-järgult kauniks armunud naiseks muutumine on tema esituses vägagi veenev.
Velvo Väli kaldub aeg-ajalt ehk liigsesse karikeerimisse, ent see, kuidas temasugune loomu poolest südametemurdja tüüp tossikesest statistikuks ümber kehastub, on siiski muljetavaldav. Ning stseen, milles kõrendlik pikkade jäsemetega Väli “Mõõkade tantsu” vihub, on lavastuse üks tipphetki. Sest tants pole mitte lihtsalt naljakas, vaid selle kaudu purskub ootamatult välja Väli kehastatava Novoseltsevi tegelik olemus, mis senini paksu halli koore all varjul olnud.
Värvikateks ja üldistatud tüüpideks mängivad Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi ka kõik ülejäänud tegelased. Kõrvaltegelasteks oleks neid isegi ebaõiglane nimetada, sest kõigil on kanda oluline roll ning kõik on päris pikalt laval.
Üldistav ja leidlik
Jaak Vausi lavakujundus on üldistav ja leidlik: statistikaasutuse kontori saab vaid mõne kiire liigutusega muuta Samohvalovi või Kalugina korteriks ning hiljem jälle kontoriks tagasi. Kusagilt ülalt kõrgelt vaatavad toimuva peale aga, justkui pühakud ikoonidelt, statistikaalaseid dokumente sisaldavad kaustad.
Lisa-plusspunktid annaksin seekord kava koostajale Anne-Ly Sovale. Kava kujutab nimelt seekord endast ajakirja Nõukogude Naine eriväljaannet, millest võib leida artiklid juhi ja kollektiivi suhetest, statistika tähtsusest, aga ka lavastuse aluseks olnud näidendi “Töökaaslased” autorite Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi koostöö tegemise metoodikast ning sama tüki 1972. aasta lavastusest Rakvere Teatris, mis kandis pealkirja “Tunne teist ja iseennast” ning milles peaosi mängisid Viive Aamisepp ja Feliks Kark. Kõik see on sisukas ja asjakohane lugemisvara.
Lõpetuseks jääb üle soovida — inimesed, minge teatrisse! Jõgeval saab “Armastust tööpostil” vaadata juba 29. veebruaril ja Sadalas 2. märtsil.
i
RIINA MÄGI
Peeter Tammearu käe all lavale toodud komöödia süzhee on paljudele tuttav 1977. aastal esilinastunud ja tohutu vaatajamenu saavutanud samanimelisest vene filmist, mille peaosades säravad Alissa Freindlihh ja Andrei Mjagkov. Samas on see üks paljudest laval või kinolinal jutustatud lugudest, kus kaks esmapilgul absoluutselt sobimatut inimest, kellest üks teist pealegi põlgab ja teine esimest kardab, lõpuks tee teineteise südamesse leiavad.
Arsenal mängu
Näitlejatele pakub sedalaadi lugu tavaliselt üsna “magusaid” võimalusi: tegelaste omavaheliste suhete arengut kujutades ja isiksuse murdepunkte välja tuues saab mängu panna kogu oma professionaalsete võtete arsenali. Juhul, kui seda muidugi on. Rakvere Teatri lavastuse peaosalistel Tiina Mälbergil ja Velvo Välil õnneks on.
Eriti suurt heameelt võib tunda selle üle, et omapärase karisma ja lavasarmiga Tiina Mälberg väärilist rolli mängida saab. Ilmetus kostüümis ja rohmakates kottades rangest ülemusest Kaluginast järk-järgult kauniks armunud naiseks muutumine on tema esituses vägagi veenev.
Velvo Väli kaldub aeg-ajalt ehk liigsesse karikeerimisse, ent see, kuidas temasugune loomu poolest südametemurdja tüüp tossikesest statistikuks ümber kehastub, on siiski muljetavaldav. Ning stseen, milles kõrendlik pikkade jäsemetega Väli “Mõõkade tantsu” vihub, on lavastuse üks tipphetki. Sest tants pole mitte lihtsalt naljakas, vaid selle kaudu purskub ootamatult välja Väli kehastatava Novoseltsevi tegelik olemus, mis senini paksu halli koore all varjul olnud.
Värvikateks ja üldistatud tüüpideks mängivad Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi ka kõik ülejäänud tegelased. Kõrvaltegelasteks oleks neid isegi ebaõiglane nimetada, sest kõigil on kanda oluline roll ning kõik on päris pikalt laval.
Üldistav ja leidlik
Jaak Vausi lavakujundus on üldistav ja leidlik: statistikaasutuse kontori saab vaid mõne kiire liigutusega muuta Samohvalovi või Kalugina korteriks ning hiljem jälle kontoriks tagasi. Kusagilt ülalt kõrgelt vaatavad toimuva peale aga, justkui pühakud ikoonidelt, statistikaalaseid dokumente sisaldavad kaustad.
Lisa-plusspunktid annaksin seekord kava koostajale Anne-Ly Sovale. Kava kujutab nimelt seekord endast ajakirja Nõukogude Naine eriväljaannet, millest võib leida artiklid juhi ja kollektiivi suhetest, statistika tähtsusest, aga ka lavastuse aluseks olnud näidendi “Töökaaslased” autorite Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi koostöö tegemise metoodikast ning sama tüki 1972. aasta lavastusest Rakvere Teatris, mis kandis pealkirja “Tunne teist ja iseennast” ning milles peaosi mängisid Viive Aamisepp ja Feliks Kark. Kõik see on sisukas ja asjakohane lugemisvara.
Lõpetuseks jääb üle soovida — inimesed, minge teatrisse! Jõgeval saab “Armastust tööpostil” vaadata juba 29. veebruaril ja Sadalas 2. märtsil.
i
RIINA MÄGI
Näitlejatele pakub sedalaadi lugu tavaliselt üsna “magusaid” võimalusi: tegelaste omavaheliste suhete arengut kujutades ja isiksuse murdepunkte välja tuues saab mängu panna kogu oma professionaalsete võtete arsenali. Juhul, kui seda muidugi on. Rakvere Teatri lavastuse peaosalistel Tiina Mälbergil ja Velvo Välil õnneks on.
Eriti suurt heameelt võib tunda selle üle, et omapärase karisma ja lavasarmiga Tiina Mälberg väärilist rolli mängida saab. Ilmetus kostüümis ja rohmakates kottades rangest ülemusest Kaluginast järk-järgult kauniks armunud naiseks muutumine on tema esituses vägagi veenev.
Velvo Väli kaldub aeg-ajalt ehk liigsesse karikeerimisse, ent see, kuidas temasugune loomu poolest südametemurdja tüüp tossikesest statistikuks ümber kehastub, on siiski muljetavaldav. Ning stseen, milles kõrendlik pikkade jäsemetega Väli “Mõõkade tantsu” vihub, on lavastuse üks tipphetki. Sest tants pole mitte lihtsalt naljakas, vaid selle kaudu purskub ootamatult välja Väli kehastatava Novoseltsevi tegelik olemus, mis senini paksu halli koore all varjul olnud.
Värvikateks ja üldistatud tüüpideks mängivad Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi ka kõik ülejäänud tegelased. Kõrvaltegelasteks oleks neid isegi ebaõiglane nimetada, sest kõigil on kanda oluline roll ning kõik on päris pikalt laval.
Üldistav ja leidlik
Jaak Vausi lavakujundus on üldistav ja leidlik: statistikaasutuse kontori saab vaid mõne kiire liigutusega muuta Samohvalovi või Kalugina korteriks ning hiljem jälle kontoriks tagasi. Kusagilt ülalt kõrgelt vaatavad toimuva peale aga, justkui pühakud ikoonidelt, statistikaalaseid dokumente sisaldavad kaustad.
Lisa-plusspunktid annaksin seekord kava koostajale Anne-Ly Sovale. Kava kujutab nimelt seekord endast ajakirja Nõukogude Naine eriväljaannet, millest võib leida artiklid juhi ja kollektiivi suhetest, statistika tähtsusest, aga ka lavastuse aluseks olnud näidendi “Töökaaslased” autorite Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi koostöö tegemise metoodikast ning sama tüki 1972. aasta lavastusest Rakvere Teatris, mis kandis pealkirja “Tunne teist ja iseennast” ning milles peaosi mängisid Viive Aamisepp ja Feliks Kark. Kõik see on sisukas ja asjakohane lugemisvara.
Lõpetuseks jääb üle soovida — inimesed, minge teatrisse! Jõgeval saab “Armastust tööpostil” vaadata juba 29. veebruaril ja Sadalas 2. märtsil.
i
RIINA MÄGI
Velvo Väli kaldub aeg-ajalt ehk liigsesse karikeerimisse, ent see, kuidas temasugune loomu poolest südametemurdja tüüp tossikesest statistikuks ümber kehastub, on siiski muljetavaldav. Ning stseen, milles kõrendlik pikkade jäsemetega Väli “Mõõkade tantsu” vihub, on lavastuse üks tipphetki. Sest tants pole mitte lihtsalt naljakas, vaid selle kaudu purskub ootamatult välja Väli kehastatava Novoseltsevi tegelik olemus, mis senini paksu halli koore all varjul olnud.
Värvikateks ja üldistatud tüüpideks mängivad Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi ka kõik ülejäänud tegelased. Kõrvaltegelasteks oleks neid isegi ebaõiglane nimetada, sest kõigil on kanda oluline roll ning kõik on päris pikalt laval.
Üldistav ja leidlik
Jaak Vausi lavakujundus on üldistav ja leidlik: statistikaasutuse kontori saab vaid mõne kiire liigutusega muuta Samohvalovi või Kalugina korteriks ning hiljem jälle kontoriks tagasi. Kusagilt ülalt kõrgelt vaatavad toimuva peale aga, justkui pühakud ikoonidelt, statistikaalaseid dokumente sisaldavad kaustad.
Lisa-plusspunktid annaksin seekord kava koostajale Anne-Ly Sovale. Kava kujutab nimelt seekord endast ajakirja Nõukogude Naine eriväljaannet, millest võib leida artiklid juhi ja kollektiivi suhetest, statistika tähtsusest, aga ka lavastuse aluseks olnud näidendi “Töökaaslased” autorite Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi koostöö tegemise metoodikast ning sama tüki 1972. aasta lavastusest Rakvere Teatris, mis kandis pealkirja “Tunne teist ja iseennast” ning milles peaosi mängisid Viive Aamisepp ja Feliks Kark. Kõik see on sisukas ja asjakohane lugemisvara.
Lõpetuseks jääb üle soovida — inimesed, minge teatrisse! Jõgeval saab “Armastust tööpostil” vaadata juba 29. veebruaril ja Sadalas 2. märtsil.
i
RIINA MÄGI
Üldistav ja leidlik
Jaak Vausi lavakujundus on üldistav ja leidlik: statistikaasutuse kontori saab vaid mõne kiire liigutusega muuta Samohvalovi või Kalugina korteriks ning hiljem jälle kontoriks tagasi. Kusagilt ülalt kõrgelt vaatavad toimuva peale aga, justkui pühakud ikoonidelt, statistikaalaseid dokumente sisaldavad kaustad.
Lisa-plusspunktid annaksin seekord kava koostajale Anne-Ly Sovale. Kava kujutab nimelt seekord endast ajakirja Nõukogude Naine eriväljaannet, millest võib leida artiklid juhi ja kollektiivi suhetest, statistika tähtsusest, aga ka lavastuse aluseks olnud näidendi “Töökaaslased” autorite Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi koostöö tegemise metoodikast ning sama tüki 1972. aasta lavastusest Rakvere Teatris, mis kandis pealkirja “Tunne teist ja iseennast” ning milles peaosi mängisid Viive Aamisepp ja Feliks Kark. Kõik see on sisukas ja asjakohane lugemisvara.
Lõpetuseks jääb üle soovida — inimesed, minge teatrisse! Jõgeval saab “Armastust tööpostil” vaadata juba 29. veebruaril ja Sadalas 2. märtsil.
i
RIINA MÄGI
Lisa-plusspunktid annaksin seekord kava koostajale Anne-Ly Sovale. Kava kujutab nimelt seekord endast ajakirja Nõukogude Naine eriväljaannet, millest võib leida artiklid juhi ja kollektiivi suhetest, statistika tähtsusest, aga ka lavastuse aluseks olnud näidendi “Töökaaslased” autorite Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi koostöö tegemise metoodikast ning sama tüki 1972. aasta lavastusest Rakvere Teatris, mis kandis pealkirja “Tunne teist ja iseennast” ning milles peaosi mängisid Viive Aamisepp ja Feliks Kark. Kõik see on sisukas ja asjakohane lugemisvara.
Lõpetuseks jääb üle soovida — inimesed, minge teatrisse! Jõgeval saab “Armastust tööpostil” vaadata juba 29. veebruaril ja Sadalas 2. märtsil.
i
RIINA MÄGI