Tuttavad koerad nimelt. Või sobib rohkem herbivoor öelda? Tegelikult vist ei kumbagi, sest ega ükski koer ikka ainult taimse toiduga hinge sees hoida suuda…
Aga igal koeral on taimetoidu osas individuaalsed eelistused. Näiteks üleõue koer Dzapi sööb porgandeid, eelistab küll perenaise poolt tükeldatult, mis on täielikult kapriis, sest talle endale närimine meeldib. Vahel töötleb hammastega mõnda puutükki lihtsalt närimise lustist! Eelistab kurki, aga sellega tuleb probleeme. Nimelt ei ole tema eakal omanikul neid avamaal küllaldaselt, kevadtöid tehes ta oma kutsaga ei arvestanud. Vaatab, et siin ja seal mõni pisike on, homme paras ära korjata. Aga alati jõuab koer ette. Paneb koera ketti, no hetkeks laseb lahti, koer juba jälle põllul! Ja lehtede alt otsib ka üles! Ei aidanud ka kurkide kaitsmine restide või muu inventariga, koer oli osav! Ja suve arenedes muutus üha nõudlikumaks: algul leppis kurgikoorte ja suurte kurkidega, nüüd sobivad kõige väiksemad! Talveks on ta küll taltunud, täidab üht poliitilist lubadust: sööb kartulikoori!
Üks kaugemal elav koer sõi tomateid ja kurke, võttis põõsa küljest sõstraid. Kellegi koeraperekond käivat omanikuga metsas ja soos, söövad seal nii mustikaid kui jõhvikaid. Oh neid koerte tahtmisi ja vajadusi! Keeruline teadus, kas ongi küllaldaselt uuritud? Mõned pidid rohtugi sööma ja oksendama, mõned aga söövad mõnuga, omastavad hästi. Inimesel suudetakse juba geenide järgi kindlaks teha, milline toitumisstiil kellelegi sobivaim on, pole kuulnud, et koeraomanikele sellisel alusel individuaalset nõustamist
tehtaks!
EHA NÕMM
