OSCE õigusnõunikuna Moldovas töötava eestlanna Rita Tamme hinnangul meenutab olukord Moldovas Krõlovi kuulsa valmi “Luik, haug ja vähk” dramatiseeringut, sest valitsevaks parteiks on kommunistlik partei, kurss seadusandliku protsessi järgi seatud Euroopa Liidu suunas, seaduste rakendamine meenutab aga pigem totalitaarset ühiskonda.
Töötasid varem OSCE ehk Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni suursaadiku õigusnõunikuna Tbilisis. Milles seisneb praegu sinu töö Moldovas?
Moldovas töötan taas õigusnõunikuna ja taas OSCE missioonis, kuid seekord nõustan õigusküsimustes eelkõige kohalikke ametnikke (Rule of Law Adviser). Nõustamine toimub siinsete riigiorganite nõudel ja missiooni mandaadi piires, so põhiliselt küsimustes, mis puudutavad inimõigusi, valimissüsteemi, kohtute ja politsei reformimist, korruptsiooni-, inimkaubanduse- ja terrorismivastaste rahvusvaheliste konventsioonide täitmist, kohtuprotsesside läbiviimise vastavust rahvusvahelistele, eelkõige Euroopa Inimõiguste Konventsioonist tulenevatele standarditele jms. Organiseerime koos missiooni kohalike juristide ja koostöös teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega vastavaid koolitusi, seminare, konverentse, anname seaduseelnõudele hinnanguid ja kommentaare.
Võrdle, palun, Gruusiat ja Moldovat. Mis on neis sarnane, mis erinev?
Alustaksin erinevustest. Kui Gruusias on grusiinidel väga, kohati isegi liiga tugev rahvuslik identiteeditunne, siis Moldovas otsitakse vastust küsimusele, kes ma olen. Keele sasipundart püüdsin eelnevalt lühidalt tutvustada, sama ilmneb peaaegu kõigis valdkondades, olgu selleks siis köök, kirjandus, haridus või mis iganes. Moldovas elades ja töötades olen aru saanud, mida tähendavad tegelikkuses sõnad “russifikatsioon” ja “sovjetiseerimine”. Rumeenia valitsemisest järele jäänud õrnuke rahvusidentiteet on peaaegu täiesti lahustunud.
Teine suur erinevus on riigi valitsemiskursis. Gruusia on võtnud selgelt kursi Euroopa Liidule ja see on iseasi, kuivõrd hästi või halvasti see tal kohati õnnestub ning kuivõrd demokraatlik tundub nn. Vanale Euroopale Shaakashvili valitsemisstiil, aga kurss on vähemalt selge ja konkreetne.
Olukord Moldovas meenutab Krõlovi kuulsat valmi “Luik, haug ja vähk”. Valitsevaks parteiks on kommunistlik, kurss on seadusandliku protsessi järgi Euroopa Liidu suunas, aga seaduste rakendamise järgi on aimata pigem totalitaarset ühiskonda. Osa elanikkonnast tahab olla iseseisev, osa ühineda Rumeeniaga ja osa olla SRÜ süsteemis Venemaa suunamise all edasi.
Mõlemas riigis on terve põlvkond saanud täisealiseks teadmisega, et nad elavad üleminekuriigis ja et nende riigi territooriumil on isehakanud riigid, mida aeg-ajalt näidatakse ülemaailmsetes uudistes kui konfliktipiirkondi koos sellest johtuvate probleemidega.
Mõlemas väikeriigis on oluliseks kaubandusartikliks kohalik vein. Nagu Gruusiaski, on Moldova veinisortidel tugev omapära ja siit tulenev dilemma mõlema vabariigi jaoks: kas toota keskmist eurosorti, mida Euroopa Liidus niigi piisavalt, aga mille tootmiseks on kerge saada eurotoetusi, või otsida turul oma nishsh. Nishiveini turuleviimine on aga väikeriigile kõva pähkel.
Mis keelt Moldovas vaja läheb? Sinu töökeel on enamasti inglise keel?
Moldovas on keeleküsimus väga delikaatne teema. Konstitutsiooni järgi on ametlikuks keeleks moldova keel, mis 1989. aasta 31. augustil läks kirillitsalt taas tagasi ladina tähestiku kasutamisele. Moldova kui põline piirkond koos sellenimelise keelega eksisteeris enne, kui loodi Rumeenia riik. Oli olemas nii iseseisev Moldova riik kui ka Moldova regioon Rumeenia Vabariigi koosseisus. Kohalikud suhtuvad keeleküsimusse väga erinevalt. Mõned nimetavad kohalikku keelt moldova keeleks, on aga neidki, kes on veendunud, et see on rumeenia keel. Ja välismaalasena ei saagi selget sotti, et mis keelega siis tegelikult tegemist on, sest eravestluses tunnistavad peaaegu kõik, et tegemist on ühe ja sama keelega. Mõned aastad tagasi trükiti moldova-rumeenia sõnastik, mille kogu tiraazh osteti kohe ära ja mida seltskondlikel üritustel kasutatakse kui hea nalja allikat. Poliitiliselt korrektne on kõnelda riigikeelest.
Peaaegu kõik kohalikud valdavad vene keelt. Eestis 1990. aastate algul vallandunud vene keele ignoreerimise buum käivitus siin vaid osaliselt ja lõppes enne, kui hoo sissegi sai. Nii et suurem osa noori valdab vene keelt, aga mitte kõik.
Tööl on mul ametlikuks keeleks inglise keel, kohalike ametnikega suheldes on tihti vajalik vene keele oskus.
Gruusias hakkasid gruusia keelt õppima. Oled hakanud ka rumeenia keelt õppima?
Gruusias jäi mul keele õppimine pooleli, omandasin vaid väga algelise sõnavara. Tookord kadus motivatsioon ära, sest missioonisiseselt sai ilma kohaliku keeleta hakkama ning mul oli tööalast kohustuslikku suhtlemist väljaspool missiooni küllalt vähe.
Moldovas on olukord teine. Parlamendis, kohtus, konverentsidel on tavaliselt töökeeleks kohalik riigikeel, vahel on üritus varustatud tõlkega, vahel mitte. Tõsi, seadused tõlgitakse kõik kohustuslikus korras ka vene keelde ning need on veebis nüüdisajastatuna Moldlex-programmi vahendusel kättesaadavad, aga kogu seaduseelnõude ettevalmistamise protsess toimub riigikeeles.
Olen hakanud kohalikku keelt õppima ja tegelen sellega tõsiselt. Passiivne arusaamine on juba päris hea, aga lausete kokkuseadmine tekitab veel suuri raskusi, grammatika selgekssaamine koos sugude, käänete, artiklite ja iga reegliga kaasnevate eranditega ei ole just lihtne ülesanne.
Mitu eestlast peale sinu veel Chisinaus töötab? Kui tihti nendega kohtud? On sul seal üldse võimalik eesti keelt kõnelda?
Olen Chisinaus alates möödunud aasta augustist. Kuni selle aasta varakevadeni ehk märtsi lõpuni ei kohtunud ma siin mitte ühegi eestlasega. Eesti keeles kõnelemine on võimalik vaid kodustega MSNis ja telefonitsi suheldes. Ja muidugi jõulude ajal kodus puhates.
Märtsi lõpus kohtusin äsja asutatud Eesti Assotsiatsiooni liikmetega – EUBAM-i (European Union Border Assistance Mission) töötaja Janeki kutsel. Minu teada on tema ainuke, kes peale minu siin Eestist lähetatuna töötab. Vabatahtlikuna on Euroopa noorteorganisatsiooni esindajana siin ka eestlanna Juta, kellega kohtusin assotsiatsiooni ruumes. Ülejäänud assotsiatsiooni liikmed on Eesti ja eestlaste sõbrad-tuttavad. Kellel on sugulane Eestis, kes veetis osa lapsepõlvest Eestis või on leidnud eestlasest kaasa. Suhtluskeeleks oli meil eesti-vene segakeel.
Ja rohkem ei ole mul kümne siin oldud kuu jooksul kahjuks eestlastega kokkupuuteid olnud.
Eestlaste teadmised Moldovast piirduvad enamasti sellega, et seal on sõnakuulmatu Transdniestria. Milline on olukord Moldovas n-ö seestpoolt vaadatuna?
Eestlaste teadmistepagasisse kuulub ka “Valge toonekurg”, jook, mis Moldovas polegi nii populaarne, kui tema kunagise sovjetiaja kuulsusesära meenutades arvata võiks.
Aga Moldova ja Transdniestria vahelised suhted on väga keerulised. Igas konfliktis on tavaliselt vähemalt kaks poolt, ei saa siingi nii kindlalt väita, et kõik Moldova probleemid (vähemalt tänasel päeval) tulenevad ainult Transdniestriast. Neid kahte neutraalse pilguga kõrvalt vaadates tundub, et põikpäised on mõlemad. Kuidas ja millest see konflikt kunagi alguse sai, on iseasi, ja selle kohta liiguvad täna mitmed versioonid, osa poliitiliselt korrektsed, osa rahvasuu kaudu ja tõde on kindlasti kuskil vahepeal.
Kindel ja selge on see, et Transdniestria territooriumil on enamik Moldova kunagisest tööstusest, suurem osa jõest Dniestr, ka see, et isehakanud riik on täna peaaegu ainult venekeelne, kuigi sünnipäraselt venekeelset elanikkonda tundub tegelikult olevat alla poole. Tundub, sest kindlaid allikaid pole. Õiguskord ja õiguskindlus selles piirkonnas on tegelikult kes teab, kelle hallata ja suunata. Venemaa huvid on siin igal juhul mängus, sest milleks muidu Transdniestriat rahasüstidega toetada. Ideoloogiline hirm Rumeeniaga ühinemise ees on isehakanud riigis samuti vägagi olemas, tunda ja kuulda.
Oled käinud Transdniestrias? Kuidas sinna pääseb?
Olen käinud seal korduvalt, kuna missioonil on seal kohalik kontor. Piki Dniestrit paiknevad isehakanud piiripunktid, kus kõik toimib peaaegu nagu mujalgi maailma piiripunktides, ainult et erinevatel päevadel võivad nn piiril seisvate ametnike nõudmised olla kardinaalselt erinevad. Sõltub päevast, mida tahetakse näha ja kuulda; kas üleüldse lastakse sind territooriumile; kas otsitakse läbi või pannakse pokri elu üle järele mõtlema. OSCE autodega tavaliselt probleeme pole.
Transdniestrias on oma president, oma raha (transdniestria rubla), oma autoregister, aga sümboolika on kõik kunagise Nõukogude Liidu oma. Pealinna Tiraspoli keskväljakul seisab Lenini kuju (Lenini kuju on muuseas au sees ka Gagauusia Autonoomses Vabariigis, mis ka osa Moldova territooriumist, kuid mis loodud seaduslikel ja tunnustatud alustel), vapp ja lipp on Nõukogude Liidu vaimus.
Kui kaugele on jõutud reformidega Moldovas ja mida peamiselt on reformitud?
Moldova on plaanimajanduse musternäidisvabariik. Iga valdkonna kohta koostatakse strateegia ja poliitika ja plaan ja seda korduvalt ja ülevalt alla mitmes jaos ja alles siis hakatakse reformima. Kohtusüsteemi on reformitud, valimissüsteemi samuti, politseireform on algstaadiumis. Aga see ei tähenda veel, et riigis on toimunud kardinaalsed muudatused. Reformitakse, sest on vaja, on lubatud Euroopa Liidule, Euroopa Nõukogule jne. Tundub, et tegelike, sisuliste reformideni on veel pikk tee.
Panganduse taseme kohta paar sellist näidet, et kohalikus TV-programmis reklaamitakse sooduslaenu intressimääraga 19 protsenti ! Mina kui välismaalane senini veel pangas kontot avada ei saa. Kinnisvara välismaalane omada ei saa, ja mulle tundub, et raskusi on ka eraettevõtluse käivitamisega. Riik teeb ponnistusi väikeettevõtluse arenguks — võtab vastu seadusi, organiseerib messe jne —, aga riiklik kontroll igasuguste ettevõtmiste üle on endiselt väga suur. Bürokraatia koos lugematute ankeetide, paberite ja muu taolisega on veel kõva sõna.
Kui suur on Moldovas keskmine palk?
Ametlik keskmine palk on riigiteenistujatel 1500-2500 Eesti krooni, kõrgepalgalistel kuni 5000 Eesti krooni, pension 300-500 Eesti krooni. Kohati ei saa aru, kuidas kohalikud üldse toime tulevad.
Tegemist on riigiga, kus igasuguste teenuste eest pisikese pistise andmine on pigem reegliks kui erandiks, palju tööd tehakse üleüldse ainult ümbrikupalga eest ja lisaks sellele on ametliku statistika järgi pooltel peredest vähemalt üks liige välismaal tööl. Põhiliselt Venemaal ja Ukrainas, sest sinnaminekuks pole viisat vaja. Kohalikel on väga raske enamikku arenenud riikidesse viisat saada, aga küllaltki märkimisväärne arv inimesi töötab näiteks Itaalias.
Kui suur on riigis tööpuudus?
Ei ole näinud taolist statistikat. Kindlasti kuskil on see kirjas, aga kuivõrd see tegelikkusele vastab, on iseasi. Olen kohanud palju inimesi, kes eelistavad ametlikult mitte tööl käia, sest palk on ellujäämiseks liiga väike. Siin elatakse sissetulekutest. Pealinna kesktänavatel on hulgaliselt näha nii uhiuusi uhkeid autosid kui ka kallilt riietatud jalutajaid, restoranid on peaaegu alati rahvast pungil, ka kõige kallimatesse, kus hinnatase on ligikaudselt sama mis Eestis, on vahel peaaegu võimatu sisse saada, sest vabu kohti pole.
Ja muidugi on peaaegu kõigil kas endal või mõnel sugulasel maalapp viinamarjade, juurviljade ja kasvuhoonetega.
Kust moldovalane toidu- ja tööstuskaupu ostab? On seal ka moodsaid supermarketeid?
Esimesed korralikud toidu- ja elektrikaupade supermarketid on viimase 1-2 aasta jooksul tekkinud. Riidekaupade osas on olukord keerulisem – eksisteerivad kas hirmkallid butiigid või suurkaubamajad, kus sees tavalised turuboksid põhiliselt Türgi, Venemaa ja Ukraina päritolu kaubaga
Aga esmane toidukaupade soetamise koht on ikkagi turg. Turgusid on igas linnaosas, lisaks hiigelsuur keskturg.
Kas Moldova püüdlused Euroliiduga ühineda on reaalsed?
Täiesti olemas, plaanid ja vastavad muudatused seadustes ja pidevad aruandekoosolekud nii Chisinăus kui Brüsselis, aga kas võimul olev kommunistlik partei seda ka tegelikult soovib, ei oska öelda.
Moldova ja NATO pole veel kõne all olnud? Gruusia ja Ukraina ei saanud viimasel NATO tippkohtumisel liitumiskutset, aga Moldova?
Moldova üritab pikka aega pakkuda end maailmale neutraalse riigina.
16. märtsil olid valimised Gagauusia Autonoomses Vabariigis, kus käisid neid vaatlemas. Mida seal nägid?
Selles piirkonnas on viimasel paaril aastal toimunud valimisi väga mitmetel põhjustel ja tihti, elanikud on protseduuri täiesti selgeks õppinud. Kummastavad olid plakatid ja sildid, mis oli türgi-moldova-venekeelsed.
Kui palju üldse Moldovas ringi liigud? Kuidas? Kus oled käinud?
Ma tõin oma isikliku auto Moldovasse, nii et liikumisega pole probleeme. Kui marsruut viib sellistesse kohtadesse, millest juba ette teada, et kunagine asfalt on sealkandis peaaegu olematuks sulanud-pragunenud, siis laenan missiooni dzhiibi. Teeolud on kohati väga halvad. Aga on paar lõiku, näiteks Chisinăust Leuseni suunas, mis on presidendi isikliku kontrolliva pilgu all (tal on sealkandis suvila) kenaks asfaltlindiks kujundatud.
Olen käinud Balti ümbruses, Dniestri äärsetes koobaskloostrites (ikka siinpool Dniestrit, mitte Transdniestria pool), Gagauusia steppides, Vana Orhei looduslikus muuseumis.
Mis on saanud Moldova kuulsatest veinidest ja konjakitest? On see sektor veel ekspordivõimeline?
Iga aasta oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel toimub Chisinăus keskväljakul suur veinifestival, kus peaaegu et kõik tootjad, nii suur-kui väikeettevõtjad, pakuvad kolme päeva jooksul oma toodangut. Saab degusteerida, tutvuda valmistamisprotsessiga, kasutatud viinamarjasortidega, ei puudu ka suupisted, rahvuslikud tantsud ja laulud.
Venemaa tegi eelmise aasta boikotiga Moldovale teene: kui varem läks 95 protsenti kogu ekspordist Venemaale, siis tänu 2007. aasta nn veinisõjale on Moldova suutnud veini eksportida ka läände ja see osa kasvab. Veinitööstusel on Moldovas märkimisväärne koht.
Konjakiga on lood veidi keerulisemad. Et kunagine peamine tootja tehas Kvint asub Transdniestria territooriumil, siis ei ole uued loodud tehased veel võimelised välja laskma kaua seisnud hea kvaliteediga konjakit, aga aastad lähevad ja küll selle ajaga pareneb ka konjaki kvaliteet.
Kvint müüb oma toodangut Moldovas endiselt edasi, selle esinduskauplusi on nii supermarketites kui ka magalarajoonides piisavalt näha.
Moldova toodab ka päris heal tasemel herest. See on väga omapärase mekiga jook, tuntud põhiliselt vanal Inglismaal.
Kus moldovalane puhkab?
Põhiliselt oma peenramaal tööd rabades. Ja korterit remontides — tuleb tuttav ette? Kel vähegi võimalik, sõidab Musta mere äärde kas Odessasse või siis Türki, Bulgaariasse. Paljud veedavad puhkuse ka naaberriigis Rumeenias, aga Moldova-Rumeenia suhted on poliitilisel tasemel hetkel küllaltki sõlmes ja viisa saamine kallis ning keeruline.
Mobiilside ja internet?
Mobiilside toimib, seda ka täielikus perifeerias, ja on küllaltki odav, aga kohati jätab kvaliteet soovida. See-eest on internet täiesti tasemel, vähemalt selle erapakkuja käest, kust mina olen paketi võtnud. Kiirem side kui mu Tallinna kodus ja täiesti hea hinnaga.
Külades internetist veel väga ei osata unistada. Vesigi tuuakse tihti ämbritega keskkaevust, pimedas küladest läbi sõites jääb mulje, et elanikud on evakueerunud, sest vahel on kell 7-8 vaid paar tulukest näha. Ei oska täpselt öelda, kas pole elektrit või pole raha, et seda kasutada. Küllap nii üht kui teist, siis ongi internet üleliigne luksus.
Olen siiski sattunud ka ühte maamajja, kus oli täiesti toimiv netiühendus. Pigem siiski erand kui reegel. Kolleegidest on vaid mõnel üksikul oma Chisinau linnakodus internet.
Pisut küll juba kirjeldasid, aga millised on Moldova teed?
Enamik teid on väga halvas seisus. Eriti hull on külades. Küla läbiv maantee võib olla nii ja naa, sõltub piirkonnast, kohati on enam-vähem sõidetav. Aga kui keskteest kõrvale pöörata, ei ole mitte lagunev asfalt, vaid tavaliselt selge pori vihmase ilmaga ja mühklik kuumaastik kuiva ilmaga. Kohutavas seisus, pole kunagi kruusagi näinud.
Nagu eelpool mainisin, on mõned peateed korda tehtud. Aga üldiselt on olukord, sealhulgas pealinnas, teedega väga halb.
Autod?
Luksuslikud vahelduvad vanade rontidega.
Kui külm oli Moldovas talv? Kuidas kortereid köetakse? Kust tuleb elekter ja gaas?
Elektrit toodetakse ka Transdniestrias, aga kust põhiline osa tuleb, seda täpselt ei ole uurinudki. Gaas, nagu enamikesse Euroopa riikidesse, tuleb Venemaalt. Ja nagu meiegi teame, ei ole see sugugi odav lõbu. Kütmisega on palju probleeme. Pealinnas on põhiliselt keskküte, aga majalahmakad on enamasti suured, kuni 16-korruselised, sealhulgas ka tuttuued majad. Peaaegu igas majas on rida võlglasi, kes siinsele Termocomile ei suuda või ei taha igakuist arvet tasuda ja nii venib kütteperioodi algus vahel kuni kesktalveni. Kel vähegi võimalik, installeerib oma korterisse autonoomse küttesüsteemi. Põhiliselt köetakse gaasiga, elekter on hädajuhuks, et kui ikka toas 10 kraadi ja ikka pole tsentraalsesse süsteemi sisse lülitatud, siis alles lülitatakse elektriradiaator sisse. Senini on elektriga kütmine kuulu järgi gaasist kallim olnud.
Talvel võib kohati päris külm olla, kuni 20 kraadi alla nulli. Ja ka lumesadu ei ole sugugi tundmatu nähtus. Hea on, et tõeline talveperiood algab umbes kuu aega hiljem ja lõpeb kuu varem kui Eestis. Talv on talutava pikkusega.
Kui kauaks kavatsed Moldovasse jääda?
Esialgne kokkulepe oli kolm aastat. Aga eks näis. Aastal 2009 tulevad Moldovas riigi juhtorganite valimised ja paljugi võib sõltuda nende tulemustest, kas on vaja õigusriiki edasi arendada või tuleb hoopis mõtegi sellest mõneks ajaks külmutada. Et moldovalased on nii sümpaatne rahvas, sõbralik ja abivalmis, siis sooviksin ikka neile kõige paremat, et nad oskaksid endile valida parima võimalikest arenguteedest.
HELVE LAASIK
