Möödunud ehitusbuumi aastatel tekkis juurde palju ehitajaid ja “ehitajaid”, ehitustööd arvasid oskavat teha ja juhtida kõik, kes sellega vaid kokku puutusid. Ega oskustööjõudu vahepealsetel aastatel praktiliselt juurde ei tulnud, sest paljude tööle soovinud “ehitajate” ainus oskus oli suurt palka küsida.
Ehitusturu ebanormaalse suurenemise põhjustas pankadevaheline suur võistlus — kes suudab rohkem laene anda.
Käesolevaks ajaks on tekkinud laenude tagasimaksmise osas probleeme. Kui töötus suureneb, siis muutuvad ka need probleemid oluliselt teravamaks.
On selge, et iga laenu võtja vastutab selle tagasimaksmise eest ikka kõigepealt ise. Ei saa aga aru, millega tegelesid kõrgepalgalised Eesti Panga ametnikud, kelle ülesandeks oleks olnud ebanormaalselt suurt rahapakkumist veidigi piirata.
Tagasilöögid juba 2008. aasta algul
Ehituses hakkas majanduse jahenemine keskmiste ja väiksemate objektide osas tunda andma juba 2008. aasta alguses. Suuremad objektid, mille ehitamise otsus oli juba paar aastat varem vastu võetud, ehitati lõpuni või on need käesoleval ajal lõpetamisel.
Mõistlik ehitusturu korrastumine Eestis on kindlasti vajalik, kellelegi aga ei tule kasuks massiline ehitajate koondamistelaine ja ehitusfirmade pankrotid.
Igati vajalik on teha Eesti riigi 2009. aasta eelarves suuri kulukärpeid.
Minule jääb küll arusaamatuks, kuidas saab Eesti valitsus tõsta pensione ja osaliselt töötasu (küll vähemal määral, kui esialgu kavandatud) olukorras, kus 2008. aasta IV kvartali Eesti sisemajanduse koguprodukt vähenes eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 9,4 protsenti.
Kas ei ole põhjuseks see, et valitsuses pole julget, kes ütleks, et ei saa ikka tõsta töötasu ja pensione, kui riigieelarve eeldatav tuludepool tuleb käesoleval aastal umbes kümnendiku võrra väiksem (loodaks, et see vähenemine pole suurem).
Ja tundubki, et eelarve tasakaalustamiseks minnakse suures osas investeeringute (hoonete ehitus ja remont, teedeehitus jne) kallale, selle asemel, et vähendada riigiametnike arvu ja nendega seotud kulusid (näiteks ametiautod).
Vajalikke objekte ei saa tulevikku lükata
Kuna eraettevõtluse tellimused ehitus- ja remonditööde osas on mitmetel põhjustel kordades vähenenud, siis toob riigi ja omavalitsuste tellimuste vähenemine kaasa ehitajate massilise koondamise ja firmade pankrotid. Paljud ehitajad muutuvad seega sotsiaalmaksu maksjatest raha saajateks töötukassast.
Seepärast on vaja tagada lähiaastatel kõigi riigi ja omavalitsuste edasiseks arenguks vajalike ehituste ja remontide rahastamine vähemalt möödunud aasta mahus. Edasi lükata tuleks võib-olla niisuguste eksklusiivsete suurobjektide ehitamist, kus imporditavate materjalide ja seadmete osakaal on suur. Kui vaja, tuleb riigil anda välja võlakirju või võtta laenu.
Kui laenu võtmine objektidele, mis on riigile või omavalitsusele tähtis (investeering põhjendatud), on ka veidi suurema intressiga, siis kokkuvõttes väldib see ehitusega seotud ettevõtluse kokkukukkumise.
Teisalt on muidugi selge, et edaspidi ei hakka Eestis enam kunagi olema nii palju ehitajaid, kui oli seda möödunud buumiaastatel.
Lähiajal on ehituse ja kinnisvaraga tegelevate firmade hulgas tulemas hulgaliselt pankrotte.
Ka meil on olnud kokkupuuteid alltöövõtjatega, kes on saanud ettemakseid seadmete või toodete komplekteerimiseks, jätnud oma tööd tegemata, juht (juhid) siitkandist kadunud ja firma on juba likvideerimisel.
Samuti on tekkinud tellijatel probleeme tehtud tööde eest tasumisega.
Ühest äärmusest teise
Ettevõtetel ja eraisikutel, kellel praegu vajalik raha olemas või kes saavad pangast laenu juurde võtta, on praegu õige aeg ehitus- või remonditöödele hinnapakkumisi võtta, valida ehitaja ja töödega alustada.
Enamik firmasid on nõus praegu ehitustöid tegema 0-kasumiga, et oma paremad töömehed saaksid tööd ja säiliks ettevõtte jätkusuutlikkus. Vastu võetakse ka oluliselt väiksemaid töid kui mõned aastad tagasi.
Ehitaja valikut ei tohiks aga kindlasti teha ainult lõpphinna alusel. Alati peab tutvuma firma eelmiste töödega, teada saama, kes vastutavad kvaliteetse töö eest firmas ning kas neil on ka vastav haridus. Samuti oleks vaja hinnata, kas valitav ettevõte on võimeline ehitustööd lõpuni viima (et ei läheks enne pankrotti). Seda viimast, tõsi küll, on võimalik ainult kaudselt hinnata.
Tundub, et paari aasta tagusest põhjendamatust optimismist oleme nüüd langenud põhjendamatusse pessimismi (see kehtib kahjuks suures osas ka ajakirjanduse kohta).
Olukorrast väljapääsuks näen ma ainult ühte teed — see on ettevõtluse areng ja paindlikkus. Sellel teel on aga vajalik riigipoolne tugi.
Olles üle saanud majanduse raskest olukorrast 1992. ja 1999. aastal, arvan ma, et küllap saame üle ka sellest kriisist. Optimismi edaspidiseks!
iii
TIIT SAARVA, AS Jõgeva Ehitus juhataja
