“Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saab meitele,” laulis kumeda bassihäälega Peeter Tooma neli aastakümmet tagasi valminud kultusfilmis „Viimne reliikvia“. Õnneks on paljud mõisahooned tänini siiski alles.
Vanadele mõisatele ja lossidele uute funktsioonide ning restaureerimisraha leidmine pole just kerge ülesanne. Ses mõttes on Põltsamaa lossihoovis toimuv hea eeskuju: seal on üksteise järel koha leidnud kunstikool, kunstiäri ja galerii, veinikelder, kolm erinevat muuseumi, käsiteokoda ja värkstuba. Näib, nagu tõmbaks see paik viimasel ajal häid ideid ja nutikaid tegijaid iseenesest ligi.
Põnevat toimub ka teistes Jõgevamaa mõisates: möödunud laupäeval peeti Pajusis mõisapäeva, sel laupäeval ootavad reisimängu „Unustatud mõisad“ raames taas külalisi Luua ja Puurmani mõis. Äkki oleks aeg hakata Jõgevamaal spetsiaalseid mõisakultuuri koolitusi korraldama — nii neile, kes mõisates külalisi võõrustavad, kui ka neile, kes neid uudistamas käivad?
20. juuli 2010
