Eesti on aastaid uhkustanud oma ebaloomulikult kõrge SKP kasvuga. Vaatamata selle kasvu ebaproportsionaalsusele, polnud imetlejatest puudust. Seejärel võitsime tähelepanu oma taevasse tõusnud inflatsiooninäitajaga, mille tähelend kujunes meist mitteolenevatel põhjustel siiski üürikeseks.
Nüüd on moesõnadeks saanud “töötus” ja “innovatsioon”. Kui esimese tähendus on lihtsalt mõõdetav ja üheselt mõistetav, siis teist võiks võrrelda sisuvaba hitiga, mis ei tekita kuulajas erilisi emotsioone. Aga just innovatsioonis näevad paljud arvamusliidrid imerelva, mis murdvat ainukesena negatiivseid tendentse ühiskonnas. Jääb mulje, et ilma nimetatud terminit kasutamata ei võeta isegi ettepanekuid ja otsustusprojekte ühiskonnas enam tõsiselt.
Arvamusliidrid kordavad justkui ühest suust: „vajame innovatsiooni, innovatsiooni!” Auditooriumi jätab aga selline tundmatu fraasi korrutamine tuimaks. Kuidas saabki reageerida sõnale, millel puudub sisu. Isegi eestikeelne vikipeedia ei paku sellele täna veel vastet.
Innovatsioon põhineb dünaamikal
Austria majandusteadlase Joseph A. Schumpeter (1883-1950) järgi on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis, mille eesmärgiks on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine.
Innovatsioon põhineb seega dünaamikal ja muutusel rajaneval mõtlemisel.
Mõtlemise muutmisest üksi ei ole kasu, kui sellele ei eelne seda soosivad muutused keskkonnas. Pole ju kvaliteetse seemne ja väetise soetamisest kasu, kui need külvata jäisesse või kuivanud pinnasesse. Innovatsioon ettevõtluses nõuaks praegusest soojemat ja niiskemat pinnast.
Innovaatilisus eeldab seni kogetust ja õpitust loobumist. See aga suurendab tundmatute arvu muutuse võrrandis, suurendades sellega ettevõtjate riske, põhjustades sagedasemaid altminekuid ja palju pisaraid.
Selleks, et ettevõtjaid muudatustele innustada, tuleb ka riigil muudatustega kaasas käia, muuta innovatiivsemaks. Ainult sellega innustatakse ettevõtjaid eirama tänaseks välja kujunenud traditsioone ja võtma uusi riske. Haldusstruktuuri muutmata paistab igasugune innovatsioon ettevõtluses olevat hukule määratud. Riigi administratiivse suutlikkuseta ja tasakaalustatud õigussüsteemita pole edukad radikaalsed muudatused erasektoris mõeldavad.
Ühiskond ei soosi innovatiivsust
Ühiskond, mille halduskorraldus ei suuda ajaga kaasas käia, ei soosi innovatiivsust.
Innovatsioon ei ole ju võluvits, mille vibutamisega saab tagasi tuua hiljutise pöörase kiirusega kasvanud materiaalse heaolu kasvu. Tegemist on siiski tõsise ja laiapõhjalise ettevõtmisega.
Hiljuti Euroopa Komisjoni poolt avaldatud riikide innovatsioonivõime võrdleva analüüsi järgi hinnati Eesti seniste tulemuste järgi mõõdukalt innovaatiliseks riigiks. Kuuludes oma näitajatega kindlalt Euroopa riikide keskmike hulka, olles seejuures Ida-Euroopa riikide liider.
Vaatamata suhteliselt heale innovatsioonivõimele, on meie ettevõtete konkurentsivõime aga langenud. Seniste tendentside jätkudes on ka tulevikus oodata, et järjest rohkem ettevõtteid majandustegevuse lõpetab.
Majanduskeskkond ei soosi ettevõtluse arengut
Et sellist tendentsi peatada, tuleb pühenduda põhjustega tegelemisele.
Ettevõtluse nõrkuse peapõhjus ei seisne mitte kapitali (inimkapital, finantskapital) defitsiitsuses või kvaliteedis, vaid majanduskeskkonnas. Tänane majanduskeskkond ei soosi ettevõtluse arengut.
Radikaalsed muudatused erasektoris ajal, mil avalik sektor toimib stagnatsioonis, ei ole efektiivsed. Sellistes tingimustes on ka kõige innovatiivsemad ponnistused ebaõnnetumisele määratud. Muuta tuleb ühiskonda tervikuna. Avalikku sektorit innovatiivsemaks muutmata jäävad soovitud tulemused ka teistes sektorites saavutamata. Edukale majandusele pannakse alus just efektiivse ja tasakaaluka ühiskonnakorraldusega.
Ettevõtete toetamiseks loodud abipaketid ei anna tulemusi. Maksutuluga (ühekordsel) ettevõtete toetamisel on üksnes hetkeline mõju. Sellest ei piisa jätkusuutlikuks arenguks. Kapital ettevõtlusele peaks tulema vahetult inimestelt või ettevõtetelt, mitte nendelt kogutud maksudest.
Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad erinevad loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma aitamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles turgutada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtete toetamisega. Suurem abi, mida ühiskond saab ettevõtlusele anda, on see, kui loodud ressursse senisest vähem ümber jaotatakse ning väärtustatakse neid, kes on nõus kandma sotsiaalset vastutust ja taluma lisaväärtuse loomiseks vajalikke riske. Ettevõtlus on konkurentsvõimeline ainult siis, kui selleks on loodud soodne maksu- ja seaduskeskkond, ja ühiskonda mitte kurnav ja efektiivselt toimiv avalik sektor.
Innovatiivsus tugineb väärtushinnangute muutusel. Vajaksime innovatsiooni, mis muudaks meie ühiskonnakorralduse kodaniku- ja ettevõtjasõbralikumaks. Selline innovatsioon ei nõua isegi riigieelarvesse uusi lisavahendeid. Tulemus aga üllataks meid kõiki. Isegi valimiseelsed perioodid muutuksid talutavamaiks.
Innovatiivsuse mõiste ühiskonnas vajaks selgemat lahtirääkimist. Ainult sellele sisu andmine võimaldab kujundada õigeid strateegiad ja taktikaid, ilma milleta on ühegi ühiskonna sihipärane tegevus ja areng mõeldamatu.
iii
EUGEN VEGES
