Olen tihti mõelnud meie kolmele lipuvärvile: sinisele, mustale ja valgele. Miks just need värvid? Mida need värvid meile tähendavad? Kuidas need kolm rahvusvärvi meile hinge on jõudnud? Millal võeti esmakordselt sinist, musta ja valget meie armsa isamaa lipuvärvidena?
Rahvuslipp on meie riigi sümbol. Minu jaoks tähendab see kindlustunnet, patriotismi ja austust oma kodumaa vastu.
Olen lipu värvivalikuga rahul. Mõnikord olen mõelnud, et kuna meie metsi nimetatakse Eestimaa kullaks ja kui meil on nii palju kauneid niite ja aasu, siis oleks tore, kui Eesti lipult ei puuduks ka roheline värv.
Minu õnneks sündisin ma vabas Eestis, kus on õigus ja lausa kohustus pidupäevadel heisata sinimustvalge. Küll on tore tunne sellistel päevadel linnas liikudes näha rahvuslippudes maju.
Võin olla uhke, et esimene sinimustvalge lipp õmmeldi minu kodulinna naaberlinnas Põltsamaal Emilie Beermanni poolt. Ta oli esimene, kes seadis kokku sinise, musta ja valge kanga lipuks Eesti Üliõpilaste Seltsile. Arvatavasti pakkus lipu värvilahenduse välja Emilie isa Gustav Beermann ning au kanda lipp õnnistamisele Otepää kirikusse kuulus tema pojale Christoph Beermannile. Huvitav, et üks perekond on meie rahvuslipu sünnile nõnda palju kaasa aidanud.
1943. aastal peideti seesama Emilie poolt õmmeldud lipp Paduvere küla Lääne-Mardi talu korstnajalga. Seal ootas ta oma aega ligi 50 aastat. 1992. aastal võeti trikoloor peidikust välja. Praegu asub see lipp Eesti Rahva Muuseumis.
Võime uhked olla, et meie lipp on rohkem kui sada aastat olnud muutumatu. Maailmas on vähe rahvusi, kellel on 125-aastane lipp nagu meil.
Öeldakse, et eestlase hing on sinist, musta ja valget värvi. Kuid mis värvi oli hing neil eestlastel, kes korraldasid küüditamist, kellest said kommunistid, kes said „punasteks”, neil, kes hülgasid Eestimaa?
Igatahes mitte sinist, musta ega valget värvi.
Uurisin raamatutest valge värvi tähendust. See on vaimsuse ja pühaduse värv. Eestlastele tähendab see vaimuvalgust ja lootust paremale tulevikule või valgeid kasetüvesid, suviseid valgeid öid ning „lumme uppun’d metsatalusid”.
Lipu tähendus iidses Egiptuses oli sõjaline ülemvõim. Eestlased ei ole pidanud lippu kasutama tema algses tähenduses. Eestlased pole tahtnud vallutada võõraid maid ega anastada rahvaid. Me oleme rahulik rahvas, hoidume vaidlustest, püüame lahendada probleeme suurema tülita. Me ei soovi võimu teiste rahvaste üle. Seetõttu ei saa meie lipul olla punast värvi, mis minu arvates sümboliseerib agressiivsust ja sõjakust.
Sinimustvalge on alati saatnud meie rahva ülevaid hetki:
Kristjan Palusalu kahekordne kuldmedalivõit Berliini olümpiamängudel, Erika Salumäe, Erki Noole, Gerd Kanteri, Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu olümpiavõidud, öölaulupidu Märkamise Aeg, iseseisvusparaadid, laulupeod, tantsupeod. Aga ka igal argipäevahommikul tervitab mind kooliõues sinimustvalge lipp. Tahan, et see jääks alati nii.
AAPO REHI, Jõgeva Gümnaasiumi Vb klassi õpilane
Aapo Rehi essee leidis tunnustust Eesti Lipu Seltsi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Eesti </span>Ühiskonnaõpetajate Seltsi poolt korraldatud esseekonkursil „Eesti lipp 125“. Viiekümnest konkursile laekunud esseest leidsid kolmes vanuserühmas äramärkimist ühtekokku 16 tööd, mille autorid on koos juhendajatega kutsutud täna õhtuks Pärnusse Rüütli platsile autasustamisele. Aapot juhendas essee kirjutamisel emakeeleõpetaja Endla Matela.
