Sel sügisel alustab Jõgevamaal kooliteed umbes 330 last. Mobiilioperaatorite statistika annab alust oletada, et suur osa kooliminejatest saab sel puhul vanematelt kingituseks isikliku mobiiltelefoni. Sellel, kes sellist kingitust ei saa, on telefon tõenäoliselt taskus juba lasteaias käimise ajast.
Mobiiltelefonist on saanud tavaline tarbeese, mis levib järjest rohkem ka laste seas. Seejuures saavad lapsed oma esimese mobiili aina nooremana. Kui mõni aasta tagasi osteti esimene mobiiltelefon lapsele vanuses üheksa kuni kümme aastat, siis üsna kiiresti on selle vajaliku eseme saamise iga langenud suisa seitsmele-kaheksale eluaastale ehk vanusesse, mil laps alustab kooliteed. Koos ranitsa, pinali ja vihikutega on taskutelefonist saanud koolijütsi varustuses tavapärane ese.
Vanemate seas on kõhklejaid, kas lapsele mobiiltelefoni ostmine on ikka õige tegu, ehk peaks ootama, kuni ta kasvab suureks?
Eestlased on üldiselt mobiililembesed ja selles pole midagi kummalist ega taunitavat. Oleme alati olnud agarad uusi asju katsetama ja kasutusele võtma. Kasutame julgelt internetipanka, mobiil-IDd ja e-riigi teenuseid, mis on mõnedes Euroopa riikides tundmatud. Oskus uuega kergesti kohaneda on kandunud üle ka meie lastele. Uuringute järgi paistavad Eesti lapsed silma kui ühed Euroopa aktiivseimad internetikasutajad.
Teisest küljest on igal lapsevanemal selge motivatsioon, miks oma võsukesele mobiiltelefon osta – see on turvalisus. Kooliteed alustades hakkab laps oluliselt rohkem iseseisvalt tegutsema. Laps alles harjub uue eluviisiga ja ikka tuleb ette olukordi, millest on hea vanematele teada anda. Teadmine, et ema-isa on vaid telefonikõne kaugusel, teeb pisipõnni olemise julgemaks.
Mööda ei saa vaadata ka vanemate hingerahust ehk võimalusest alati teada saada, kas laps jõudis koolist õnnelikult koju, sai ukse lukust lahti, leidis külmkapist toidu ja on tal ikka meeles, et täna on näiteks kunstiring.
Tean perekonda, kes elab linnast viieteistkümne minuti tee kaugusel, ent poeg õpib linnakooli esimeses klassis. Vanematel tuleb töö tõttu tihti ette olukordi, kus nad lapsele planeeritust hiljem järele jõuavad või tuleb neil pojale keegi teine vastu saata. Et lapsega kontakti hoida, osteti talle telefon. Pereema ei kujuta enam ette olukorda, kus lapsel poleks mobiili.
Küll peaksid lapsevanemad pöörama tähelepanu sellele, et lapsele tuleb mobiiliga ümberkäimist õpetada. Esmalt tuleks kõigil lastevanematel pidada oma lastega põhjalik vestlus teenuste kasutamise ja hindade üle. Nii on võimalik vältida ebameeldivaid üllatusi, avastades, et laps on lihtsalt mõtlematusest tellinud endale kuu aja jooksul iga päev uue helina või mängu. Või et ta on lihtsalt meelelahutuseks tundide kaupa sõpradega telefonitsi juttu ajanud või oma telefoni teistele kasutada andnud, mõtlemata, kui palju need kõned maksavad. Lapsele võiks ka selgitada, et võõralt numbrilt saabuvaid kõnesid ei tohi vastu võtta ega neile tagasi helistada. Sellised tarkused ei tule lastel iseenesest.
Pole ühte kindlat reeglit, kui vanale lapsele võiks mobiiltelefoni osta. Peaasi, et telefoni ei ostetaks mänguasjaks ja et sellega kaasneksid ka vanemlikud õpetussõnad. See olgu osa lapse kasvatusest.
iii
Piret Dubout, lapse ema ja EMT juhatuse liige
