Looduses on lootusrikas aeg. Kuigi öösel on jäme ots veel talve käes, saab ere päike juba mõni tund pärast tõusmist miinuskraadide üle võimust.
Oleme suurte ja rõõmsate pühade lävel, millel on mitu tausta ja tahku ja seega mitu nime. Saabuval pühapäeval on esimene ülestõusmispüha, mis on kirikupühana suurim ja olulisim. Neile, kes vastlaist saati paastu peavad, on see ka lihavõttepüha ehk paastu lõpp, ja et muna on elu alguse ja viljakuse sümbol ning just kevad on tärkamis- ja ärkamisaeg, värvime mune ehk tähistame munapühi ja ka kevadpühi.
Iseasi on, kui suur osa meist teab, mida tähendab tänane suur neljapäev, sellele järgnev suur reede ja vaikne laupäev ja kuidas peaksime sel ajal end kristliku rahvana üleval pidama. Pool sajandit kestnud võõras võim on teinud oma töö. Paraku ei teadvusta paljud tänased keskealised ja eakamadki enam nende kiriklike pühade tegelikku tähendust. Ollakse rõõmsad, kui töölt saab vaba päeva, meeleldi peetakse reedel ja laupäeval pidusidki.
Auväärt vaimulik Eenok Haamer tõdeb meie tänastel leheveergudel, et meie rahval on palju hirme.
Just ülestõusmispühade sõnum peaks tema sõnul julgustama inimesi, kes tunnevad hirmu surma ees. Aga vaid juhul, kui sellesse sõnumisse usutakse.
Nagu täna ka teiste kirikuõpetajate artikleist lugeda võib, usuvad meie vaimulikud eesti rahva kristlikku maailmavaatesse. Kirikut pole unustatud ja sellele tõtatakse vajadusel appi. Uskugem ja rõõmustagem siis meiegi. Mitte ainult vabadesse päevadesse ja munakoksimise üle.
