Eile õhtul Põltsamaal peetud maakonna spordi- ja kultuuritegijate tänuõhtul võttis jõgevalane Nikolai Roop vastu Jõgevamaa eelmise aasta lemmiksportlase auhinna. Oma kireva sportlasekarjääri jooksul on 34aastane Roop tulnud saalihokis neljal korral Eesti meistriks ning aidanud oma jalgpallimeeskonnal tõusta teise liigasse.
Jõgevamaa 2015. aasta lemmiksportlase valimise rahvahääletusel toetas Nikolai Roopi ligi veerand hääletusel osalenutest – neljasaja kuuest arvesse läinud hääletussedelist oli tema nimi kirjutatud üheksakümne kaheksale.
“Mõnele tuttavale küll mainisin, et selline hääletus toimub, aga ma ei uskunud, et nii palju hääli kokku tuleb,” on Roop toimunust siiani hämmeldunud. “Mul on sellise tunnustuse üle väga hea meel, see annab edasiseks innustust ning tahtmise kõike veelgi paremini teha. Suur aitäh kõigile toetajatele!”
Alustas Lembit Sepa jalkatrennis
Spordipisikuga nakatus Nikolai Roop juba esimeses klassis õppides, kui sattus Lembit Sepa juurde jalgpallitreeningule. “Kehalise kasvatuse tundi tuli üks pikkade juustega mees,” meenutas ta. “Istus ja vaatas ning lõpuks valis oma trenni mõned poisid.”
Lembit Sepa treeningud aitasid poistel saada nii füüsiliselt kui ka vaimselt tugevateks. “Treeningutel ta, kuidas nüüd öeldagi, piinas meid ikka meeletult,” naeris Roop. “Jooksime kruusaaugus ja vene kooli kuulsatel treppidel, pärast trenni pidid vanemad meid mõnikord koguni süles koju viima. Vahepeal ema ja isa lausa keelasid mul trenni minna, kuna aga elasin esimesel korrusel, hüppasin rõdult alla ja ikka läksin. Muidugi oli meil kõigil raske, aga Sepp oskas samas piiri pidada ning ei lasknud üle pingutada. Tänu kõigele sellele olime füüsiliselt väga tugevad ning suutsime vastased üle joosta. Olime Eestis parimad ning ükski Tallinna jalgpallikool meile vastu ei saanud.”
Lembit Sepa juhitud jalgpalliklubis Nova said esimese karastuse mitmed praeguseni tuntud spordimehed. “Novas mängisid näiteks Alar Varrak, Heiko Sepp ja Silver Leppik, kes oli toona meie satsis kõige väiksem.”
Novaga käisid jõgevalased üheksakümnendate algul korduvalt ka piiri taga võistlemas. “Tollal sai ikka väga palju reisitud, käisime näiteks Rootsis ja Taanis mängimas,” lausus Roop, kes sai Rootsis ka oma tänaseni kasutusel oleva hüüdnime Niko. “Rootsis tekkis meil ka sõprusklubi ja käisime seal mitu aastat järjest. Nädala sees olime treeninglaagrites, nädalavahetustel elasime aga peredes. Nende peredega suhtlesime ka hiljem, nemadki käisid meil siin külas.”
Läks Igor Orlovi jäähokitrenni
Üheksakümnendate keskel lõpetas JK Nova siiski segastel asjaoludel tegevuse ning teiste hulgas pidi ka Nikolai Roop endale mujalt rakendust otsima. “Tekkis mitmeaastane paus, kus me ei teadnud, mida teha või kuhu minna,” kahetses Roop, kes põhikoolis õppimise ajal tegeles ka korv- ja võrkpalli ning suusatamisega.
“Lõpuks läksin Igor Orlovi juurde jäähokitrenni, aitasin tal nooremaid poisse kantseldada ning treenisin ise koos suuremate poistega.”
Just sel perioodil puutus Nikolai Roop esmakordselt kokku ka saalihokiga. “Kui talve ei olnud või oli, vastupidi, liiga külm, siis olime vene kooli võimlas ning mängisime vanade kaigastega saalihokit. Sealt saingi saalihokipisiku,” lausus Roop. “Ühel hetkel organiseeris Igor meile ka mängu Tähe saalihokipoistega, vanade keppidega mängides võitsime neid ja pärast kutsus Marko Saksing mind saalihokit mängima.”
Mängib saalihokit ja lööb kaasa jalgpallis
Praegusel ajal jagunebki Nikolai Roobi spordiaasta kahe lemmikala vahel. Märtsist oktoobrini esindab ta Eesti meistrivõistluste teises liigas mängivat Jõgeva SK Noorus-96 jalgpallimeeskonda, oktoobrist aprillini aga Eesti saalihoki meistriliigas mängivat Jõgeva SK Tähe/Olivia esindusmeeskonda.
“Tahaksin tegelikult ka jäähokit mängida, aga lihtsalt ei jõua kolmes kohas kaasa lüüa,” nentis hetkel ehitusalal tegutsev Roop. “Eelmisel hooajal mängisin jäähokit nii palju, kui sain, ning ostsin suure hurraaga ka varustuse kokku, aga nüüdseks olen aru saanud, et kolme ala tipptasemel siiski korralikult teha ei saa. Aga uisutada meeldib endiselt ning hiljuti käisin ka Tiit Lääne juures tiigijääl mängimas.”
Jalgpallis on Nikolai Roop viimase aastakümne jooksul aidanud maakonna esindusmeeskonnal tõusta neljandast liigast teise liigasse, ilusate võitude ja rohkete väravate kõrval on tema karjääri räsinud ka mitmed vigastused. “Ühel aastal olin liiga edukaim väravakütt, kuid siis murdsin jalaluu ning tekkis kaheaastane paus, kus ma ei saanud üldse jalgpalli mängida. Vigastusi on mul tõesti palju olnud, murdunud on rangluud, jalaluu, käeluu… Räägitakse, et sport teeb tugevaks – metalli on minu sees tõesti nüüdseks igal pool,” muigas Roop.
Eelmisel aastal oli Noorus-96 pikalt võiduta, kuid tugeva lõpuspurdiga suudeti liigast väljalangemisest pääseda. “Meeskonnavaim on meil hea, ilma selleta poleks kindlasti ka seda meeskonda,” ütles Nikolai Roop. “Sport ei ole ju kogu elu, kõigil on vanust juba piisavalt ning äraelamiseks on vaja tööl käia. Sellele vaatamata püüdsime siiski alati meeskonda kokku saada ning eriti paistis võistkonna vaim välja hooaja viimastes mängudes, kui meil oli oht välja langeda.”
Tänavu on Noorus-96 esindusmeeskonnaga liitumas ka mõned noorteklassi turniiridel silmapaistvalt esinenud mängijad. “Eks ma annan endale aru, et noored tulevad peale ja neile tuleb mänguaega anda,” lausus Roop. “Jalgpalli mängin kindlasti veel paar aastat, aga kui näen, et ei jõua enam, annan oma koha noorematele poistele. Võin ka vahetusmängijaks käia ning kasvõi viis minutit ennast liigutada.”
Saalihokis on Nikolai Roop Tähe esindusmeeskonna koosseisus neljal korral Eesti meistriks tulnud, edukalt on ta mänginud ka Euroopa karikavõistlustel.
“Ajad on tõesti vägevad olnud,” nentis ka sellel alal klubi edukamate väravaküttide hulka kuuluv Nikolai Roop. “Sport on ka palju rõõmu toonud, mitte ainult probleeme põhjustanud.”
Meistritiitel toob rõõmu ja pisaraidki
Nikolai Roobi sõnul on kõigi tiitlivõitude järel emotsioonid laes olnud, kuid kõige meeldejäävamatena tõi ta välja 2006. ja 2013. aasta meistrivõistlused. “Esimesel korral olid meeskonnas ainult oma klubi noored poisid ning võidu nimel sai kõvasti tööd tehtud. 2013. aastal oli aga üldse esimene kord, kui Tähe võitis meistrikulla kodus ning siis oli rõõmu ja pisaraid ikka eriti palju.”
Nikolai Roopi on küll kutsutud mängima ka teistesse saalihokiklubidesse, kuid ta on eelistanud jääda Jõgevale. “Jalaluumurrust taastumise ajal mängisin küll ka paar mängu Auguri eest, kuid hooaja lõpus tulin Tähesse tagasi. Hiljem on kutsutud ka Tartusse ja TTÜsse, ma ei ole aga tahtnud minna, sest koduklubi on siiski koduklubi.”
Tema vastu on huvi tundnud ka Eesti saalihokikoondise treenerid, kuid Roop ei ole koondisekutset vastu võtnud. “Varem kutsuti väga tihti, olen aga alati ära öelnud,” lausus ta. “Minu jaoks ei ole see Eesti koondis, sest seal on tegelikult hästi palju võõrmängijaid. Ma ei ole tahtnud MMidel vaid pingil istumas käia.”
Rääkides oma lemmikalade tulevikust Jõgeval, Roop väga optimistlik ei ole. “Eks see ongi väikeste kohtade mure, et paljud noored lähevad siit ära, kes läheb mujale kooli, kes kolib aga üldse ära. Kõik nende aladega seotud inimesed igatahes pingutavad selle nimel, et noortel oleks siin midagi teha. Palju aitab kaasa muidugi ka Jõgevamaa gümnaasiumi olemasolu, ilma selleta ei kujutakski ette, mis siinsest spordist saaks.”
Kust võtab Nikolai Roop selle jõu, et ka üle 30aastasena aastaringselt tipptasemel pingutada? “Ei teagi,” vastas ta naerdes. “Olen selle peale mõelnud ja vahel ei teagi, kas sellel kõigel on üldse mõtet. Mõnikord olen kõigest nii väsinud, et ei tahagi enam minna, et aitab kõigest. Samas aga mõtled, et mis siin Jõgeval ikka teha on – käid tööl ära, tuled koju ja istud seal. Nüüd aga lähed trenni, kõik tuttavad on siin ning nendega on hästi mõnus ja lõbus koos olla. Eks see üks suur spordipisik ole…”
Nikolai Roop
*Sündinud 1981. aasta 19. novembril Jõgeval
*1997. aastal lõpetas Jõgeva põhikooli ning
*2000. aastal Tartu kutsehariduskeskuse autoremondilukksepa erialal
*Jõgeva SK Tähe koosseisus tulnud saalihokis neljal korral Eesti meistriks (2006, 2009, 2013, 2014)
*Lisaks võitnud kaks hõbe- (2007, 2010) ja kaks pronksmedalit (2011, 2012)
*Euroopa karikavõistluste pronksmedal 2014.
Igor Orlov, Jõgeva SK Noorus-96 treener
Nooruse mängijad on valinud Niko jalgpallimeeskonna kapteniks. Ta on tubli sportlane, tal on korralik tehnika ja hea väravalöömise vaist. Tema kohta võib öelda, et ta on tõeline Jõgeva mees ja linna patrioot.
Marko Saksing, Jõgeva SK Tähe/Olivia treener
Niko on meeskonna liider, ta on Tähes täitnud nii kapteni kui ka abikapteni kohustusi. Mängus on just tema sageli aidanud kogu meeskonda järele vedada, sel hooajal näiteks kohtumises TTÜga, kus ta viskas mängu viimasel sekundil viigivärava ning lisaajal ka võiduvärava.
Asso Nettan, Jõgeva SK Noorus-96 mängija
Niko on hea meeskonnakaaslane. Ta on otsekohene, eesmärgipäraselt tegutsev ja teisi kaasa tõmbav, ta oskab meeskonnakaaslasi hästi mänguks motiveerida.
MATI ALEV
