Peipsi-äärsed vene õppekeelega gümnaasiumid saavad eestikeelse õppe edendamisega suuremate probleemideta hakkama, kuid tulevik on koolidel siiski tumedavõitu. Kas gümnaasiumiharidusele võiks teise hingamise anda uue gümnaasiumi rajamine kogu Peipsi piirkonna teenindamiseks, arutlevad Vooremaa vestlusringis Kallaste keskkooli direktor Veera Suits, Mustvee Vene Gümnaasiumi direktor Jaan Rahuküla, Mustvee linnapea Urmas Laur, Kallaste linnapea Viktor Nukka ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Alates eelolevast õppeaastast tuleb vene õppekeelega koolides õpetada juba 60 protsenti aineid eesti keeles. Milline on koolide ettevalmistus üleminekul eesti õppekeelele?
Suits: Õpetajad ütlevad, et algul oli see raske neile õpilastele, kelle eesti keel ei ole hea. Õpilasi on igasuguseid: kes õpivad hästi, kes mitte nii väga hästi. Takistuseks see, et 9. klassis teevad õpilased eesti keele algtaseme eksami, kuid selle järel on gümnaasiumis vaja kohe hakata eesti keeles õppima. Algtasemest jääb väheks, kui me tahame eestikeelsele õppele üle minna. Kui eesti keelt osataks põhikooli lõpus kesktasemel, siis oleksid õppematerjalid teised ja tunnid kulgeksid teistmoodi.
Rahuküla: Mustvee Vene Gümnaasium on valmis, et neile seadusega pandud nõudeid täita – septembrist 2011 õpetatakse 60 protsenti aineid eesti keeles ja 40 protsenti vene keeles. Ained on ära jagatud, õpetajatega kooskõlastatud, info oleme edastanud õpilastele ja lapsevanematele.
Me alustasime üleminekut eesti keelele juba 1992. aastal. Kõige esmalt laulmise ja kehalise kasvatusega, aastatega on lisandunud kümnendas klassis eesti kirjandus, eesti ajalugu, ühiskonnaõpetus, kunstiõpetus, geograafia, informaatika.
Lapsevanemad kardavad, et me läheme täielikult üle eesti keelele, aga tegelikult õpetame vene keelt ja kirjandust, matemaatikat, füüsikat, keemiat ja bioloogiat vene keeles.
Millised on probleemid? Minu meelest pole riik teinud mingit tulemusteanalüüsi nendes koolides, kus on juba eesti keelele üle mindud. Väikestele koolidele, nii vene- kui eestikeelsetele, on probleemiks kehtestada aastaks 2013. gümnaasiumiosas kolm õppesuunda. Minu meelest suretab see nõue meie maakohtades kõik gümnaasiumiklassid välja. Saata need lapsed aga kaugemale, näiteks Jõgevale, Tartusse või Jõhvi, ei tule kõne alla, sest väikestes kohtades on suur tööpuudus, lapsevanemate sissetulek minimaalne ja nad ei suuda lapsi suuremasse keskusse õppima saata.
Riik peaks väikeste maagümnaasiumide osas järeleandmisi tegema ja mitte nõudma kolme õppesuunda.
Nukka: Ma ei muretseks vene koolide suutlikkuse pärast suurendada eestikeelse õppe osakaalu, aga ma muretsen samuti, et kolme õppesuuna nõue suretab väikekoolid välja. Seda võiks katsetada riigigümnaasiumides. Meie koolid on elujõulised, kuid sellist laadi seadused panevad meile pitseri külge. Tuleb tagasi 1990. aastate esimene pool, kui Tartu turul olid müüjateks kõrgharidusega õpetajad. Kas me tahame seda aega tagasi?
Laur: Omavalitsuse roll on mõelda, mis edasi saab, ja vaadata, kas suudame seadust täita. Kogu eelarve teeb pingeliseks see, et meil on väga palju kultuuri- ja lasteasutusi. Varem või hiljem hakkab see meid valusalt pigistama. Kulusid tuleb vähendada. Olen koolijuhtidele öelnud, et kõige suurem viga on mitte midagi teha, sest siis on kindel, et ükskord haamer kolksub. Mullu 6. juunil alustasime debatti, kuidas koolidega edasi minna. Haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis on öelnud, et meie piirkond on eksootiline ja riigil tuleks kaaluda mingisuguse eristaatuse kehtestamist.
Kokk: Kõik laua taga on ühte meelt, et eestikeelse õppe suurendamisega probleeme pole. Kümme aastat on see olnud teada ja kui selle aja jooksul pole suudetud jõuda vajalikule tasemele, siis selles saab süüdistada ainult koolijuhti. Võib-olla mõned ootasid, et riik lükkab ülemineku edasi, kuid seda ei juhtu.
Teiseks: Eestisse on tekkinud riigigümnaasiumid. Mina olen seda meelt, et kui riik otsustas hakata gümnaasiume pidama, siis tuleks riigil võtta kogu gümnaasiumiharidus enda peale. Munitsipaalgümnaasium ja riigigümnaasium ei suuda omavahel konkureerida juba sel põhjusel, et riik investeerib oma kooli sellised summad, mida enamik omavalitsusi ei suuda ka aastatega. See loob riigigümnaasiumile eelduse paremat haridust anda.
Kolme õppesuunda ei suuda väike maagümnaasium pakkuda, kuid samas tuleb küsida, miks Kallaste või Mustvee laps peaks saama viletsamat haridust kui Tartu linna laps? Neljale Peipsi-äärsele gümnaasiumile tuleks leida ühine lahendus. Nelja kooli peale kokku saaks väga korraliku gümnaasiumi, mis hoiaks lapsi kohal. Praegu lähevad nad lihtsalt ära ja kui juba Tartus koolis käiakse, siis on väike tõenäosus, et nad Peipsi äärde tagasi tulevad.
Lapsevanem ei julge enam oma last väiksesse kooli panna, kuigi seal võivad olla väga head õpetajad. Paljud meie lapsed lähevad Tartusse gümnaasiumidesse õppima, sõltumata sellest, et ka meie maakonna gümnaasiumid annavad hea hariduse.
Gümnaasiumiharidust ei vea Mustvee, Kallaste ja Alatskivi kaua enam üksinda lihtsalt välja, sest lapsi ei jätku neljale gümnaasiumile. Ei tohiks muretseda nii palju selle üle, kus kool asub.
Oluline on, et Peipsi ääres ka edaspidi head gümnaasiumiharidust antakse.
Kõige hullem variant on, kui Peipsi äärde üldse gümnaasiumi ei jää.
Mida siis teha? Oodata kuni riik midagi otsustab, või katsuda ise kuskilt alustada?
Kokk: Neli kooli ja kolm omavalitsust peaksid oma volikogudega pika laua taha istuma ja küsima, mida teha, et gümnaasiumiharidus jääks Peipsi äärde alles. Ärme räägime ainult kolmest omavalitsusest, sest seal ümber on veel Vara, Peipsiääre, Pala, Saare, Kasepää, Lohusuu, Torma vald. Potentsiaal on olemas. Kui rajada kuhugi metsade vahele või Peipsi kaldale täiesti uus gümnaasium, siis vahest see meelitab kohale kogu piirkonna õpilased ja nad ei lähe mujale õppima.
Ükspuha, kui raske see otsus on. Ma kardan, et kui gümnaasiumiharidus Peipsi äärest ära kaob, siis pole ka potentsiaali, et seal ettevõtlus hästi toimiks.
Rahuküla: Peaks leidma erapooletu inimese, kes suudaks läbi viia erapooletu analüüsi.
Kokk: Kui kohalikud inimesed suudavad sügiseks otsustada, et uut kooli tahetakse, siis võin lubada, et riik tuleb ja ehitab selle koolimaja. Riigi huvi on, et Peipsi piirkond saaks taas elu sisse. Riigi jaoks on see oluline, et see kant oleks tugeva arengupotentsiaaliga.
Rahuküla: Riik paneb oma õla alla ainult siis, kui on olemas konkreetne programm, kui on kokkulepe, et lapsed tulevad piirkonnast kokku.
Laur: Igas paikkonnas on omad patrioodid, meie oleme Mustvee patrioodid, midagi pole teha. Sellepärast ongi tarvis erapooletut, koolideülest nägemust, mida edasi teha.
Kas sellise superkooli saamise nimel oleks kokkulepe Peipsi-äärsetes omavalitsustes võimalik?
Rahuküla: Selleks on vaja teha mõttetalgud. Fakt on, et väikestes kohtades on kõigil küüned enda poole.
Nukka: Uskuge mind, Peipsi veer on olnud vastuoluline kant ja konkurents on alati olnud olemas. Kui ehitame sellele piirkonnale suure kooli, siis kus on garantii, et laps või lapsevanem, kellel on vaba voli valida kooli, läheb sinna uude kooli? Keegi ei saa last sinna sundida.
Kokk: 90 protsendil lapsevanematest on rahakott selline, et nad ei suuda oma lastele pakkuda võimalust kuskil kaugel haridust saada. Koos kooliga tuleb lahendada ka koolitranspordiga seotud probleemid.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Rahuküla: Meie piirkonnas puudub inimestel töö. Lapsevanem leiab töökoha mujal, kindlustab end seal ja viib pere endaga kaasa. Kuni meil pole siin töökohti, mis kindlustavad pere normaalse palgaga, me jookseme tühjaks.Kokk: Miks tööandja peaks tulema Peipsi äärde, kui sealt koolid kaovad? Milline ettevõtja läheb kohta, kus pole kooli, kus pole seega ka inimesi, tööjõudu? Ettevõtja vaatab investeeringut tehes väga selgelt keskkonda, tööjõu olemasolu.
Suits: See on valus küsimus ja läbirääkimisi on kindlasti vaja. Kui väikestes kohtades pole gümnaasiumi, siis inimesed sõidavad ära, õpetajad ka. Väiksemaks jääb ka põhikool. Samas ei taha vanemad oma lapsi kuhugi kaugele gümnaasiumi saata, näiteks eelmisel aastal tulid peaaegu kõik meil põhikooli lõpetanud 10. klassi.
Nukka: Kui poliitiliselt kokku leppida, et kuskile tehakse uus gümnaasium, siis meie lapsed ei pruugi sinna minna.
Kokk: Soomes Järvenpääl oli viis gümnaasiumi seitsme kilomeetri raadiuses ja üks omavalitsus otsustas teha uue, 900-kohalise gümnaasiumi. Esimesel aastal tuli sinna 600 last ja kahe aastaga oli kool täis. Nad tegid nullist täiesti uue, kõigile nõuetele vastava kooli. Meie ülesanne on vaadata, et kõigi meie piirkonna noortele antaks võrdsed võimalused tööturul konkureerimiseks.
Rahuküla: Kes ikkagi annab garantii, et kui suur koolimaja ehitatakse valmis, siis lapsed sinna ka tulevad?
Kokk: Kõige halvem variant oleks, kui meie gümnaasiumid pannakse kinni ja kõik meie lapsed peavadki minema Tartu gümnaasiumidesse haridust saama.
Küsis ARVED BREIDAKS
