Riik tõmbab oma teenuseid väiksemates kohtades kokku. Peamiseks argumendiks on kulutuste vähendamine. Boonusena turvalisuse suurendamine, võimalus osa asju korda ajada arvuti tagant lahkumata või mõned muud dekoratiivsed pisiasjad.
See ei ole mitte ainult kokkuhoidlik, see on ka küüniliselt kaval. Selleks et sõita linna vajalike teenuste järele – on see siis sõidueksami sooritamine, lapsega eriarstile pääsemine või miskit muud parasjagu vajalikku, me mitte ei kuluta ise rohkem vaid täidame täiendavalt riigi rahakotti. Mitte ainult selle läbi, et teenuse osutamiseks vähem kulub, vaid ka aktsiiside ja käibemaksude kaudu, mida maksame, et teenusele ligi pääseda. Ei saa kuidagi näiteks Jõgevalt Tartusse kulutamata bensiini või ostmata sõidupiletit. Mis mulle tundub väiksemas kohas elamise täiendava maksustamisena.
Eesti regionaalarengu strateegia 2020 (Eesti regionaalarengu visioon 2030+) ütleb “Iga piirkond panustab oma eripärale tuginedes Eesti kui terviku konkurentsivõime kasvu, saades omakorda osa sellega kaasnevatest hüvedest. Inimestel on igas toimepiirkonnas kättesaadavad head töökohad, kvaliteetsed teenused ning mitmekesiseid tegevusi võimaldav meeldiv elukeskkond.”
Panustame siis maapiirkondade eripärale tuginedes veelgi enam kütuseaktsiisi ja sõidupiletite käibekmaksu makstes. Keskkond on maal vähemalt meeldiv…
ANDRA KIRNA
