President TOOMAS HENDRIK ILVESE kõne Eesti Vabariigi 96. aastapäeval
Me oleme vabad, ja sellega harjunud. Nii harjunud, et oma endastmõistetavuses muutub vabadus igavaks, kui mitte rahulolematust tekitavaks. Ometi näitavad viimased kümme päeva meie kunagiste saatusekaaslaste seas Kiievis, kui eksitav ja uinutav see endastmõistetavus võib olla. Ukrainlased on meile oluliselt lähemal – ajas, ruumis, saatuses –, kui me sageli oleme valmis tunnistama. Mõelgem siis ka nendele, kes iseseisvuse ja vabaduse nimel surevad, ja hinnakem kainelt meie enda endastmõistetavat rahulolematust.
Astudes sellesse ametisse, julgustasin tollal veel kodanikuühiskonna nime all tuntud vabakonda võtma suuremat rolli meie elu küsimustes. Iseseisvuse taastamise päeval kuus ja pool aastat tagasi palusin inimesi mitte oma liistude juurde jääda, vaid osaleda aktiivselt poliitilises debatis. Sestap, kui loen ühel nädalal juba kahte mitme allkirjaga üleskutset poliitilisele reformile, ja kui meil avaldatakse meelt leppe vastu, mis allkirjastati esmakordselt pea kümme aastat tagasi, võin rahul olla, et kodanike aktiivsus meie elu küsimuste arutelus on nende aastatega märgatavalt kasvanud. Mul on ka hea meel, et aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid, on otsustanud ka ise poliitikasse tulla, et selles protsessis osaleda.
Suutmatus viia ellu suuri reforme
Juba Aristotelese päevil sai meie kultuuriruumis selgeks, et inimene on poliitiline loom. Eestis on vaba meedia, on kirju ja manifeste, on valitsus ja parlament ja opositsioon. Kõikjal käib oluliste probleemide üle pidev debatt, mis ei ole ka kodanike seas kuidagi sumbunud. Mõni võib ise osalemata küll arvata, et Jääkeldris alustet arutelu oli mõne nukumeistri poolt orkestreerit, aga ka rahvakogu debati tulemused on saanud seadusteks. Praegu käib juba teist aastat valimiste pikamaajooks. Meie igapäevane diskussioon keskendub aina lähenevatele valimistele, olgu aasta 2013, 14, 15, 16 või 17. Alles aastal 2018 ei pääse me kordagi valimiskasti või e-valimiste ekraani juurde. 2019. aastal pääseme aga koguni kaks korda.
Eesti poliitika sõrmed on pidevalt valijaskonna pulsil. See endastmõistetav rahulolematus, alaline arutelu ning iga-aastased valimised annavad põhjust ütelda, et Eesti demokraatia ei ole ohus; meil ei ole vaja sümboolseltki oma suid kinni kleepida. Hoidkem selliseid relvi selleks ajaks, kui neid tõsiselt vaja peaks minema. Ka teistele me ümber on oluline, et sõnavabaduse ja demokraatia mõisted ei muutu peenrahaks.
Hinnates Eesti diskussiooni ja otsustamisvõimalusi kõrgelt, osutan teisele, vähem märgatud probleemile: süvenev suutmatus viia ellu suuri reforme. Suuremaid, võimulolijailt rohkem julgust nõudvaid ümberkorraldusi lükatakse pidevalt edasi, sest alati on kohe-kohe tulekul uued valimised ja valijate valmidust muutuseks kiputakse alahindama. Olgu debati teemaks haldusreform või haridusreform, pikemaajalised plaanid ja strateegiad jäävad taas eelseisvate valimiste tõttu tahaplaanile. Lihtsam on viljelda asendustegevusi, mille käigus bürokraadid kasvatavad bürokraatiat enese ja üksteise olemasolu õigustamiseks. Või juhtida tähelepanu tõsistest küsimustest eemale, lavastades valimiskampaania palagane, mida Iuvenalis 2000 aastat tagasi nimetas leivaks ja tsirkuseks.
Rahvuslik taristu ja tarkvara
Valitsused võivad vahetuda, ja vahetuvadki. Keegi saab raha juurde ja üks mure on jälle mõneks ajaks murtud. See on igapäevane poliitika. Need on iga-aastaste valimiste teemad. Aga meie suur mure – kas me suudame kesta ja millistena? – ei muutu ühe ega teise valitsuse tuleku või minekuga. See on meie enda teha, ja mitte järgmiste valimiste eel, vaid iga päev. Mitu, mitu aastat. Täna keskendun hoopis meie rahvuslikule taristule ja tarkvarale. Mitte Tallinna-Tartu neljarealisele maanteele ega e-riigile, vaid sellele, mida meil tuleb pikaajaliselt üles ehitada. Et me oleksime piisavalt tugevad, vastupidavad ja sitked, et seista vastu juba nüüd etteaimatavaile väljakutsetele ja ohtudele nii inimeste, ühiskonna kui ka riigina. Et me oleksime mitte ainult vabad, vaid ka kestlikud. Kolm kõige olulisemat tingimust eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek. Ma kordan: tervis, haridus ja julgeolek. Kõik ülejäänu – majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur – sõltub neist alustaladest. /…/
Võtmeküsimuseks tervis
Kuidas siis toime tulla? Vastus on kibe: peame peremudelite, ühiskonna ja maailma muutumisele julgelt otsa vaatama. Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem. Kas tõsta pensioniiga? Aga võib-olla mõne aja pärast üldist pensioniiga ei olegi? Kui meil on tulevikus piisavalt tervist, siis ehk soovimegi kauem ühiskondlikult tegusad olla. Aga selleks tuleb aegsasti valmistuda. See on valik, mis seisab kogu Euroopa ees, selle eest pole kuhugi põgeneda. Mõned on valinud ühe lahenduse – tööjõu sissetoomise. See aga, nagu me näeme, toob mõne aja pärast vastureaktsioonina kaasa populismi laine, ja mitmeid muidki kõrvalnähtusi.
Rootsi, seistes samade küsimuste ees, on tõstnud pensioniiga ning vähendanud poole võrra tulumaksu neil, kes pärast 67. eluaastat tööle jäävad. See on kogenud, pika aja jooksul oskusi omandanud inimestele stiimuliks edasi töötada. Mistahes on meie lahendus, vältimatute muudatuste edasilükkamine laenatud raha abil oleks meie laste suhtes süüdimatu tegu.
Me esimene ühiskondliku taristu võtmeküsimus on meie enda tervis. Kui kaua me elame, veelgi enam, kui kaua me elame tervena, kui kaua me töötame muutuvais tingimusis. Ehk: Eesti peab muutuma tervemaks. Alustame eesti rahva oodatava elueaga. Tõsi, see on iseseisvuse taastamise järel tunduvalt tõusnud, kuid jääb ikka tublisti alla näitajaist, mida me paremal järjel naabrite juures näeme. Meie oodatav eluiga on 76 aastat. See on parem kui teistel ekskommunistlikel riikidel, ent viis aastat madalam kui neis riikides, kellega me end ise võrdleme. Meil kisub keskmist vanust alla just meeste oodatav eluiga, 71 aastat. See jääb oma seitse kuni kümme aastat maha Soomest ja Rootsist. Kuid suurimast madalseisust on Eesti meeste eluiga kahekümne aastaga oma kümme aastat tõusnud. See annab lootust./…/
Alkoholi tarbimises Euroopas esikohal
Paranemine pole aga tulnud sellest, mida me tavaliselt nimetame tervishoiuks. See, mida oleme harjunud nimetama tervishoiuks, pole tervise hoidmine, vaid ravi./…/Läinud aastal põhjustasid 10 protsenti Eesti surmadest alkoholi tekitatud haigused. Selle hulka pole arvestatud masendavaid õnnetusi, milles samuti liiga paljud kaotasid alkoholi tõttu oma elu või tervise. Need kõik on välditavad surmad, mil pole mingit pistmist tervishoiuga. See on tõsine inimkaotus./…/
Tervise hoidmisest on aga raske rääkida, kui Eesti on alkoholi tarbimises inimese kohta Euroopas esikohal. Me ei saa viidata õigustavalt rahvuslikele traditsioonidele ega pimedatele öödele, kui aastas juuakse Eestis inimese kohta palju rohkem alkoholi kui Rootsis, Norras ja Islandil.
Selle muutmine on meie enda teha, ja siin on oma vastutus ka erasektoril. Kas on vaja müüa noortele kõrge suhkrusisaldusega alkohoolseid karastusjooke, mida mõned nimetavad alkohooliku stardipaketiks, sest noortes on alkoholisõltuvus palju kergem tekkima? Või kas luuakse küüniliselt tulevast turgu? Kas pole me kultuuriruum läbi imbunud alkoholi tarvitamist ülistavast reklaamist? Kuna seisan praegu siin, ei tea ma, kuidas täna, kuid läinud aastal näidati ühes online-kanalis Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõttu ekraanil, mida mõlemalt poolt raamis inimestest kolm korda suurem viinapudel. Kas viinapudelid pidid sümboliseerima Eesti iseseisvuse sambaid? Kas viin tõesti sümboliseerib vabadust või hoopis sõltuvust? Minu meelest on viinapudeli mässimine sinimustvalgesse piinlik ja solvav, isegi õõvastav. Loomulikult vastutab me tervise hoidmise eest ka riik, kes korjab selleks maksuraha. Minu küsimus on: kas neid makse kasutatakse otstarbekalt? Kas poleks parem suunata rohkem sellest rahast haiguste ennetusele ja terviserikete varajasele avastamisele? Nii kahaneks ehk vajadus keskenduda ülikallist ravi vajavaile haigustele, millest paljud olnuksid välditavad?/…/
Muutustega tuleb kaasa minna
Nagu kunagi kadus vajadus voorimeeste ja hiljaaegu masinakirjutajate järele, nii on väga palju meie praegusi elukutseid tulevikus hoopis teistsugused või võtavad masinad need tööd sootuks üle. See pole ulme. See on me ülehomne reaalsus, oht ja ühtlasi võimalus. Me näeme juba praegu, kuidas kaua teistest ees olnud riigid ja ühiskonnad jäävad aina rohkem maha, ja teised, varem viletsaks ja mahajäänuks peetud riigid, sealhulgas ka Eesti, kerkivad esile./…/
Seni pole me arengust maha jäänud, veel mõnda aega püüame tempos püsida. Aga oluline on ette jõuda. Olla ees. Jäädagi ette. Tehnoloogiaküsimustes on Eesti ja Eesti ühiskond teistest tublisti ees. Nii hoida. Ja teha veelgi rohkem. Kui me suudame ajakohastada oma ühiskondlikke arusaamu tööst ning vastutusest omaenda tervise eest, ei näe ma põhjust, miks tulevik ei oleks meie paindliku, haritud, targa, tööka, terve ja kaitstud rahva päralt. Kui mujal on oht, et ei suudeta muutustega kaasa minna või ollakse kinni aegunud lahendustes, siis Eestis on meil võimalusi enam kui kunagi varem. Eesti pole lihtsalt maja. Ta on meie kodu, mida me alles ehitame ja mida me jääme ehitama. Kodu, millest võib lahkuda kasvõi selleks, et hankida veel uusi teadmisi, et seda paremini üles ehitada. Aga ta jääb, erinevalt mistahes majast, kohaks, kuhu me saame alati tagasi tulla ja kus me ikka tahame olla.
Presidendi kõne täistekst:
http://www.president.ee/et/ametitegevus/koned/9862-2014-02-24-16-05-12/index.html
