Homme on seitsmevennapäev. Uskumus, et selle päeva vihm seitsme nädala pikkust sadu tähendab, on lausa rahvusvaheline, kes aga mõnelgi aastal n-ö mängu jälginud on, teab, et ennustus ei pea üldjuhul paika. Nagu pole tõestust leidnud seegi, et põuase 10. juuli järel taevast seitsme nädala jooksul tilkagi ei pudene.
Tõsi, mingit masti pööre looduses sel päeval toimub, sest päris kuivaks jääb taevas haruharva — ikka kipub pilvitama ja siin-seal vähemalt kergelt sabistama.
Ajal, kui pea igas maaperes juulikuus heina tehti, olid baromeetriomanikud külapoe ees tehtud mehed, sest just neilt sai teada, kas õhurõhk on tõusmas või langemas ehk kas on mõtet uus plats maha niita või peaks kõigepealt kuivad saod varju alla päästma. Tol ajal oli kuum teema ka seitsmevennapäeva ilm.
Praegu suhtume ilmamuutustesse mõnevõrra leigemalt, sest kui heinailma pole, ei jää suurlautade kirjakud-punikud seepärast nälga: uued tehnoloogiad võimaldavad söödavat pressida, rullida, konserveerida… Aga päevade kaupa kestvaid valinguid ei himusta muidugi keegi.
Tänagem ilmataati, kes meile vähemalt seni nii kuiva kui märga mõõdukalt ja vahelduvalt on jaganud.
9. juuli 2013
